Lühilugu elust Kalamajas millalgi 1970.-1980. aastate paiku, nähtuna läbi poisikese silmade (on ka paralleel kaasajaga, mil minajutustaja jalutab oma pojaga). Suur aed ja majatäis inimesi, neist silmatorkavamad kaks vastandlikku naabrit. Üks neist vedeles päevade kaupa akna all tugitoolis (sest töökojas palgal olles polnud seal vaja muud käia kui palga järel), teine kutsekooli kalestunud õpetaja, kes kõigile närvidele käib. Ühe juurde voorivad erinevad inimesed ning mõnus elu podiseb; teine on oma suhtumistega paras inimpeleti.
Ehk siis kunst elada reaalset tööd mitte tehes või siis noorte eluks ette valmistamine, hambaid krigistades. Eks see paistab olevat järgmine mosaiigikilluke Ivanovi Tallinna maailmast; vast ehk tegu sama korteriga, millest juttu hiljuti ilmunud romaanis “Päevad”.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar