27 detsember, 2009

Arthur C. Clarke – Kauge Maa laulud (2009)

Lugu sellest, kuidas kohtuvad kunagi eksperimendi korras Maalt väljutatud DNA sodipodist üleskasvanud inimühiskond ning sajandeid hiljem enne Maa hävinemist viimasel hetkel sealt põgenenud Maa endised parimad pojad ja tütred, kes teel oma tõelisse sihtpunkti võtavad õnneks vahepeatuda sel areneval planeedil. (Raamatu tagakaan annab tegelt selgema seletuse – et seemiklaevad ja robotsüsteemid ja kvantmootorid.)

Parem mulje kui esmatutvus Clarke'ga. Autor pole stiili mõttes just meisterlik väljenduja, aga noh, selline tõsimeelne teabeulme on mingis mõttes huvitav (heh, Clarke'i kaugemaks suguvennaks võiks olla Gastev – ainult et sir pole mitte nii morbiidne ja diktaatorlik). Huvitav optimism, et kunagi tulevikus on mõnel planeedil sealne (võrdlemisi väike) inimkond nii ühtne, et toimivad üheskoos (huvitav on see mõte, et konteinereid-seemiklaevu saadetakse Maalt võimalikule sobivale planeedile ja robotid hakkavad elusloodust (ja inimesi) omasoodu üles harima, hävitades vajadusel hälbeid – ehk siis Thalassa puhul tekkis mingisugune töötav inimasustus juba mitmesaja aastaga, tõeline fast forward), paradiisliku Thalassa elukorraldus meenutab pisut Nossovi Totu lugude päikselisemat (ja hulga frivoolsemat) poolt, seda kõike võikski nimetada loteriidemokraatiaks (lk 41). Endise Maa rändurid ja Thalassa püsielanikud tõid millegipärast pähe optimistlike sipelgate kujundi, muudkui sebivad ja naeratavad ja töötavad ja puhkavad, peas vaid võimalikud mured inimkonna ja seksi pärast. Raamat selle poolest tore, et Clarke pakub välja võimalikke avastusi ja arenguid ajavahemikus 21.-36. sajand – nii teaduses, religioonis kui kultuuris; nii mõndagi võimalust on huvitav peas mängitada. Vinge vahepala on see mereskorpionide omasoodu arenev tsivilisatsioon (järjekordne fast forward sellest, kuidas vee-elajad maa peale võiks ronida). Tekst lõppeb mõnusalt rõõmsa optimismiga, mis sobib kaunistama igat halli päeva.

Kui Clarke'i keelekasutus tundub tõlkes olevat üsna korrektne ja kirjakeelne või suisa ametlik, siis huvitaval kombel kasutatakse siin mitmel korral “kilomeetri” asemel kõnekeelset “kilti” - kas autorgi kasutab vastavat väljendit või on tegemist tõlkija mugandusega?

baas
lihtsad katsetused
filmifanaatik

Kommentaare ei ole: