Päris palju erinevaid armastuskirjeldusi, justkui oleks tegemist mitme-mitme südame põhjaliku purunemisega. Eks pea 40 leheküljele kokku pressitud lühiluuletused armuvalust ja -põrgust pisut palju ole, natuke must-valgeks see luulekogu jääb või õigemini ühetooniliseks. Aga noh, kogu pealkiri on igati täpne.
“Sinu naeratus mu hinge sulatab.
Sinu kallistus mu keha karastab.
Sinu suudlus mul silmade sära sütitab
ning ükskord Sinu truudusetus mu südame purustab
ja mu armastuse Sinu vastu varastab.”
(lk 3)
“On olemas üks sõna – elu,
mis teeb meile vahel palju valu.
Kuid on olemas ka paremaid aegu,
kus elu on lihtne ja veatu.
Kuid sellest on vähe.
On olemas üks ilus nähe.
See on armastus,
mis on nagu hinge karastus.
Teda võib igal pool kohata
ning varsti hakkab ta ka teis vohama.”
(lk 4)
See luuletuse pühalik finaal kõlab juba omamoodi üleilmse heasoovliku manamisena.
“Kui elu on raske
ning süda pole kerge,
elumõte tappev
ja armusuhe katkev,
siis mõtle sellele, mis olnud,
mis on ning mida polnud!”
(lk 24)
“Läbi vaikuse kostab midagi,
aga näha pole kedagi.
See hääl tuleb lähemale...
See on mu süda, sest mõtlesin ma sinule.”
(lk 32)
“Ma ei ole elult nõudnud palju:
armastust ja rahulolu oma hinge,
kuid olen saanud ainult valu.
Ma püüan olla tugev kui kalju,
aga ka kalju mureneb...
Olen vapralt talunud saatuse lööke,
tihti haripunktis on olnud närvipinge.
Mu süda seda enam ei talu,
ka tema ükskord puruneb...”
(lk 37-38)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar