Mihkel Ulman – Vistrik (2009) ja paar sõna soome psühhedeeliast

“Rita pani telefonitoru hargile ja astus mehele vastu. Selgus, et ta on hea rühiga, kena, umbes 30-aastane naine. Liiga lühike, et olla mannekeen, aga toreda büsti ja trullaka taguotsaga. Mitte et Västrikul mingeid plaane oleks olnud – pilk lihtsalt rändas oma rada.” (lk 78)

Västrik on muidugi mees nagu mees olema peab, politseiuurija meelelahutuslik klišee. Ulman on selline rahvalikult väljenduja, ikka näited elust enesest (küll võrreldakse Kanter ja Viioliga jms). Tahaks hoopis mõtelda sellistest bändidest nagu Kemialliset Ystävät ja Avarus ning nende ühisprojektist Anaksimandros. Mis teatavasti rokivad. Huvitaval kombel nii Avaruse kui Anaksimandrose plaatide esimene pool on parem (värskem?) kui plaatide tagumine pool (enesekordamine või liigne joovastumine iseendast või lihtsalt ideedepuudus?). “river of finland” algus on puhas sulakuld, “the bones” ja nimilugu ise. Miks Anaksimandrose lugude pealkirjad pole soomekeelsed, plaadifirma nõue või? Ja öine KY “kellari juniversumi”, mis vaikne hullus see on (peaks äkki muutma märksõna "lugu lendavate taldrikutega" ümber "planeetta kaukainen muo kutsuu"?). Muusika puhul on mõnus see, kui muidu nagu suurt konkreetseid palasid ei mäleta, ent kui klapid pähe paned ja lased joovastusel kohale ronida, siis korraga meenuvad kõik need kohad – ah et siin tuleb see ja seal too ja ohohoo. Ja siis on veel KY peamehe sooloprojekt Tomutonttu, mis vahel kuulates keerab ikka korralikult hapniku kokku. Pikad lood, milles on ühtlasi vastikult kõrvakriipivad (mingis mõttes hea, et Tomutonttu elektrooniline eksperimenteerimine pole nii tugevasti Kys esindatud) kui südantlaastavad momendid (hea näide on “tomutonto” plaat, mida vist saabki vaid poolikult kuulata). Vahel salvestuvad mällu mingid muusikakatked, mida kogemata töötled endale lähedasemaks – nii kõlab aegajalt peas üks äkiline kriise ja vaikus, mis peaks pärinema Tomutonttu muusikast, aga mida pole enam suutnud korrektselt idenfitseerida (mul on mõned kahtlusalused). Paar päeva juurelnud, et peaks koostama ühe mix-plaadi, sest kuhugi paremasse seltskonda tuleks mahutada Becki “rowboat” ja “jagermeister pie” (albumilt “stereopathetic soulmanure”, seal veel paar head lugu, “crystal clear (beer)” ja “satan gave me a taco” - hmm, üpris melanhoolsed laulukesed). Nagu varemgi abitult väljendunud, siis varases Beckis on midagi ehtsat. Oh, ja Double Leopards “halve maen”, sellestki peaks miskit mainima. Järjekordne plaat, mida suudan läbi kuulata. Üks õhtu tundus, et Stereolabi “switched on” on ikka hea tükk, varem pidasin “peng!” palju paremaks (et siis võrdluses kui samast ajast pärinev), aga üllatus-üllatus, pea sama head. Peaks raamatut edasi lugema, aga mitte ei viitsi. Üleüldse, huvitavat muusikat on palju enam kui kirjandust. “rowboat... row me to the shores”. Võiks öelda, et seda lõiku siin kirjutades polnud just kaine.

Järgmine päev. Tekst väikekodanlikule lugejale, selline wannabe keskklassi värk. Et raamatu väljaandmist on peetud mõttekaks, võib vist järeldada, et on olemas mingid fännid või nii. Ilukirjandusest kui sellisest on raske selle teksti puhul rääkida, oleks kui tarbetekst või midagi, ajalehe järjelugu ehk. Kas Ulman on kui Pärnu Juhan Paju – mingi õrn sarnasus nagu oleks (no muidugi, see mul üldse esimene tema tekst, siit oleks jabur midagi järeldada). Raamatu elavaim koht on vast lõpus asetleidev naise armukesega arveteõiendamine. Huvitav, kas seriaali esimene osa oligi selline puhtalt sissejuhatav ja suisa mõrvatu?

Oh püha jeerum küll, enne postitamist mõtlesin et äkki leidub netiski miskit, ja siis tuli esile see artikkel. Vabandan Ulmani ees, ei lugenud tiitellehe kirbukirja.