Nikluse kaanekujundus jätkab siis seekord Kouluraamatute traditsioonis, ja tõepoolest, kergelt humoorikad tegelased oleks ehk ühendav lüli. Päris normaalne ajaviide, erilist sügavust või mõtteainet ei leia, aga meelelahutuseks igati ok. Natuke on sarnane nii Bretti, Pratchetti kui Tolkieni loomega. Pratchettiga seoks ehk mõneti sarnasus Ankh-Morporki ühiskonnaga (ainult et Vetinari viljastava mõjuta), kõik need eri rassid ja kooseksisteerimised jne. Ja võibolla tõepoolest järgib raamat (tagakaanel reklaamitud) Tolkieni triloogia ülesehitust – et mine väikse seltskonnaga vaenlaste sekka ja rebi seal võimas riistapuu? Noh, ühe raamatu põhjal oleks see muidugi tarbetu spekuleerimine.
“Mida ma pidin sellest kõigest arvama? Kõigepealt ajab mind taga kamp sõgedaid doralislasi, nõudes, et ma annaksin neile hobuse tagasi. Seejärel lausun ma loitsu, mis on vedelenud Sagot teab mitu sajandit raamatukogu hoidlas, ja saan hakkama millegagi, millega ei tulnud toime kogu ordu. Ma olen ajanud kõik deemonid pimedusse tagasi! Või peaaegu kõik. Seejärel nabib täitmatult näljane ja lollimast lollim deemon mu kinni nagu kassipoja ja nõuab samuti hobust. Huvitav, kas Vuhdžaaz ja doralislased jahivad üht ja sama hobust? Ehk peaksin neid üksteisele tutvustama ja nad lepivad hobuse osas omavahel ise kokku? Ei tea, kas nad on otsustanud hobuste aretamisega tegelema hakata?” (lk 67)
Tegevus siis umbes selline – meistervaras palgatakse tagasi tooma üht maagilist värki. Ainult et see paikneb kaugel-kaugel ühes neetud ja kurikavalas maa-aluses katakombis. Sest kui seda ei saa, hävitatakse inimeste tsivilisatsioon Nimetamatu juhtimisel orkide ja muude elukate poolt. Et siis mission impossible, eksole. Noh, et varas on varas (ja pole liige pratchettliku varaste gildiga), siis tal kõigepealt kodulinnas jamamist palgamõrvarite, deemoni, mingite juhmide dorilaslastega ja kellega kõik veel. Aga lõpuks asjaolud leiavad ajutise lahenduse ning seltskond asub teele, saatjaks saladuslik hääl varga peas. Tegelased teadagi avanevad raamatu jooksul, kuninga narrist saab vinge vend jne. Mis on ehk ootamatu, on vast raamatu siivsus, vaid ühel korral on hetkeks juttu ühe haldjatari (haldjatel on teadagi kihvad, eksole) pandavusest. Ja kõik. Kuhu küll jääb armastus? Põnev.
nuxxbooks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar