Jordan Radičkov – Meie, varblased (1984)

“Ülevalt kostis, kuidas Mu Armas Härra isaga riidleb: “Ära puutu mind, mu armas härra, pole veel sündinud see mees, kes mind lendama õpetaks! Ära puutu! Ära puutu!” Aga isa ei teinud sellest väljagi, lükkas ka tema pesast välja ja maha prantsatanud, hakkas Mu Armas Härra kohe maaga riidlema, et see on liiga kõva. Ta oli muidugi õnnestunud kivi otsa sadada. “Mu armas härra,” kädistas varblane kivi ümber kepseldes, “kas sa ei võinud end ka veidike nihutada, kui nägid, et ma sulle peale kukun!”” (lk 8)

Pole niisama ninnu-nännu lastekas, näeb ka linnuelu tumedamat poolt – see, kuidas harakad haavatud kanakulli hukkavad, on ikka päris õudne (raamatu viimased peatükid ongi sellised... naturalistlikud). Aga muidu saab ikka nalja ja igati värvikad tegelased on need varblased. Nii unistavad tolleaegsedki sotsialismitaagaga linnukesed elust, mis on raudse eesriide taga, on olemas pea müütiline Lindude Riviera või siis vennalikud rumeenia sugulased, kes tahavad euroopalikud olla ning seetõttu õpivad prantsuse keelt. Ja no muidugi varblane, kes põgenes Hiinast sealsete revolutsioonide eest (ning kelle nimi on U Fu, mis ei tähendagi UFOt või F Ud). Too Asi on jällegi üks arraklik salapiiluja. Hea chill raamat, tõlke keelekasutus on vahel kummaline, aga ehk peabki nii.

“Ööbikute laulud on peened, vuntsitud ja ni käänulised, et kui vuntsitud laule laksutab ööbik hommikuvaikuses, et kõik kuuleksid, kui vuntsitud ta laulud on. Meil pole tema laulude vastu midagi, las laulab, kes tahab, see kuulab. Laksutab hommikul oma vuntsitud laulu ära, pärast on kogu päeva vait nagu suk ja istub põõsas. Meie selliseid nohikuid ei armasta. Parem juba laula siis lihtsaid laule, aga päev läbi ja igal elujuhtumil.” (lk 19)

“Ma juba ütlesin, et eranditult kõik aitasid Tsirri. Onupojad Siuts ja Säuts hulkusid koos Spordisärgiga kaks päeva ringi ja tirisid suure ähkimisega kohale ühe hobuseraua. “Tsii, tsii, Tiidul on piip!” laulis Siuts ja teised kaks ümisesid kaasa. “See hobuseraud,” ütles Siuts, “toob õnne. Ma kingin ta sulle teele kaasa. Olgu see sinu talismaniks ja kui sa kohale jõuad, rauta see Kuu külge, nii et kui inimesed taevasse vaatavad, ütleksid nad: Kas sa näed, varblased jõudsid meist ette, on juba hobuseraua Kuu külge löönud!” Ja meie vastaksime: “See toob ju õnne!”” (lk 62)

“Nõidumisega ei tegelenud me esimest korda. Alati, kui tahame, et sadama hakkaks, läheme istume kõik hulgakesi teetolmu, supleme tolmus ja hüüame kooris: “Siuts, siuts-siuts!” Pärast suplust näemegi eemalt lähenemas mõnda kulmu kortsutavat pilve, mis sõuab meie poole ja müristab juba kaugelt.

Nii juhtus ka seekord. Suplesime ära, mäe kohale kerkis pilv, jäi seisma ja müristas paar korda hoiatuseks, et tuleb meie nõiaväge purustama. Pilv otsis kõik kohad läbi, aga ei suutnud avastada, kuhu me vihmavarju peitu olime pugenud. Lõpuks ta vihastas, tulistas suurtükist vastu ühte puud, puu lõhenes kaheks ja süttis põlema. Siis läks pilv urisedes ja ringi vahtides oma teed, meie aga saputasime sulgi, pesime end lompides puhtaks ja hakkasime lennates putukaid taga ajama.” (lk 67-68)