“Need on vaprad mehed,” ütles Tyrion ser Balonile imetlevalt. “Läheme ja tapame nad.” (lk 324)
Sel raamatul siis kolm raskuspunkti – retk Müüri taha, lahing Kuningalinna pärast ja Talitundru häving. Kõige glamuursem teadagi Kuningalinn ja selle põlevad veed, kõige müstilisem Vahtkonna retk Müüri taha ja sealsed soerdid ning kõige pisarakiskujam siis Talitundru Hukk ehk tuumapommi plahvatus rüütliajastu tingimustes. (Ka Daenerys sudib midagi, aga see on nii igav, et rohkem ei viitsi sellest toksida.) Catelyni ja Jaime südamlik vestlus oli tore (ka järgmises raamatus on Jaime osaline huvitavas keskustelus, siis küll Briennega). Ja mis küll saab Rickonist, kes teaks, küll oleks hea. Viienda loetud raamatu puhul sai vist esmakordselt maakaartidele tähelepanu pööratud, ja üllatus-üllatus, need aitavad lugemisel päris palju. Peaks vist taas esimesi raamatuid sirvima, sest natuke arusaamatuks jääb nii tugev klimaatiline erinevus Müüri kummalgil poolel – metsikul poolel on karm talv ja tsiviliseeritud poolel (ehk siis Talitundru kandis) hoopistükkis sügiselaadne olu (no need ei asu ju üksteisest nii kaugel). Nojah, igal juhul, möllu saab kõvasti ja Tyrioni kiitmiseks võiks öelda palju sõnu.
Teise raamatu mõlema raamatu peatükkide jagunemine:
15 – Tyrion (7+8)
10 – Arya (7+3)
8 – Sansa (3+5), Jon (3+5)
7 – Bran (4+3), Catelyn (4+3)
6 – Theon (2+4)
5 – Daenerys (2+3)
3 – Davos (1+2 + proloog – kas Martin kasutabki proloogi uue tegelase sissetoomiseks, nagu järgmises osas saab nii sõnaõiguse Samwell?)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar