Nick Hornby – Julia, alasti (2010)

“Ta kahetses, et polnud sigitanud mingit kolmekümneaastast kõva joomaga mehaanikut kusagilt Texasest. Siis oleks ta võinud osta lihtsalt steike ja õlut ja ploki Marlborot ja asjaga ühele poole saada. Ent see konkreetne stsenaarium oleks ilmselt nõudnud mõne seksika kolmekümneaastase Texase ettekandja rasestamist, aga Tucker oli raisanud oma nooruse surmkahvatute inglise modellide peale, kellel olid rindade asemel põsesarnad, ja nüüd tuli tal selle eest maksta. Kui ta nüüd järele mõtles, tuli tal selle eest maksta ka toona. Mis tal küll arus oli olnud?” (lk 60)

Hornby raamatute lugemine on selline vähe kummaline tegevus. Mõnel vähe radikaalsema meeleoluga tahaks ülbelt irvitada, et häh, mis ajaviitekirjandus ja millised suhtevärgid ja armastus ja muu (ja veel autori muusikamaitse – selline pehme värk; õige eelajalooline muusika on ikka Throbbing Gristle ja Smegma ja Nurse With Wound ja mis kõik helimammutid veel (mitte et ise neid kuulaks jne)). Aga siis teisel hetkel lihtsalt vaikid häbelikult ja ikkagi loed nohinal ning tunned end hiljem korraks elusamalt. Ja mis kõige hullem – Hornby lugemine paneb pea alati mõnedele oma mineviku asjadele mõtlema ja sellest tarbetult masenduma ja seejärel leidma, et tegelt saaks paremini elada jne. (Mitte et ikkagi lõpuks õppust võtaks.) Piinlik kohe nii mõelda. Kirjanduslik eneseabi pea kõigile (no vanematele kui 25 (ja kes arvab, et on, noh, vahel oma pika elu jooksul õnnetu olnud)).

Raamat vananemisest ja stagneerunud elust. Milline tore avastus, et oled keskealine ja viimased 15-20 aastat võiks vetsupotist alla lasta. Aga raisatud eluaastad on teadagi... täiega raisatud, ei ole siin mingit asendamist. Tuttav tunne? (Jah, kallis noor lugeja, ära tee rumalusi. Jah, austatud hallipäine lugeja, olukord on nadi.) Kui sööpalvetaarmasta pidi keskealiste abielulahutusi põhjustama, siis seda raamatut võiks ehk millalgi samas süüdistada. Või noh, üleüldse panna kahtlema, kas pikemad suhted on tegelikult mõttekad (ja mis võiks nende asemel üleüldse olla). Aga jah, kes siis ei tahaks sooja küljealust ja vaba suhtlemist.

Mees ja tema viis järglast ja nende neli ema. Ja üks naine, kes tahab üksilduse petmiseks omale last. (Õigemini küll – endine muusik ja poeg ja lahkuv ema ja muusiku neli tundmatuvõitu järglast ja kolm mõnel hetkel viljastavalt kepitud naist ja teiselt poolt andunud muusikafänn, kelle naine jätab ta maha, sest neil pole last ja tulevikku. Oot, nüüd läks veel rohkem sassi.) Argielu tühitähi ja rutiin ning põgenemine vastutuse eest. Täiskasvanuks saamine. Võimetus omale teed uuesti leida. Tuttav tunne? Mentaalne hirmuhigi? Saabuv paanikaatakk? (Huvitav, mida Hornby kahekümne aasta pärast kirjutab – siis peaksid ta tegelased enamvähem pensionärid olema.)

Aga. Tegemist pole depressioonitellisega, millega endale vastu pead taguda ja ulguda murest. Saab nalja (ja vahel päris head). Ja kuulu järgi on võimalus rahulolevamaks eksisteerimiseks (no kui peaga mõelda). You know. Ja alati on internetis kõiksugu foorumid ja nurgatagused, kust võib leida... oma huvidele tegevust või hoopistükkis toredaid inimesi or get laid.

Vabandust, aga ei viitsi raamatu tegevustikku kirjeldada, viidatud ajaleheartiklites on sellest piisavalt ja midagi oleks ikka tore ise avastada, eksole. Ja pealegi, oma silm on kuningas ja kes teab.

Ühesõnaga, Hornby on meelelahutuskirjanduses kindel kvaliteet. (Meelelahutus – kui mitut moodi küll võiks seda sõna tõlgendada. Ohoh, mõttevälgatus missugune.)

“Tema kui isa anne taandus vähemalt enne Jacksonit järgmisele: ta rasestas üksnes karismaatilisi ja ilusaid naisi. Ja kui ta oli nende elu tuksi keeranud, asusid edukad mehed neid jahtima. Muidugi asusid neid jahtima ka edutud mehed, aga selleks ajaks oli nendel naistel igasugustest jobukakkudest mõõt täis, nii et nad sõelusid välja korralikud, maksevõimelised partnerid, kes neile stabiilsust ja materiaalset mugavust pakkuda suutsid. Tegelikult oli see üsnagi elementaarne darvinism, kui Tucker arutas endamisi, mida oleks Darwinil öelda Tuckeriga paaritumise kohta, mille tagajärjel need naised üldse emaks saanud olid. Siin polnud ellujäämisinstinktist märkigi.” (lk 204)

sehkendamine
orkaani südames on vaikus

päevaleht

sirp