Aga üsna kiiresti hakkas tore.
Tõepoolest, vana rollimängija - oo, professor oli D&D-d kaua mänginud - seiklejapuu ülesehitus ning spetsiifiline-olemuslik viis kasutada ära reeglites ette nähtud loitse ning erioskusi osutus korraga armsaks, naljakaks ning viis kogu müstilis-maagilise riigi muutuste teele.
Kui ehitada endale tegelane, kelle vastupidavus ja tervisepunktide tase on nii madalal, et jalga astutud klaasikild tapab, aga siduda ta samas templiga, kuhu keha alati pärast surma tagasi saabub ja isik taaselustub, saab juba eksisteerida.
Kui oma madalate tervisepunktide arvelt võtta õpivõimet ja mõned kasulikud erioskused, saab eksisteerida kavalamalt.
Ja kui lisaks on valitud oskus osata kõiki keeli, võib muuta kõigi kohatud olevuste maailmaga suhtestumist ja sinna, kus on sõda, tuua läbirääkimisi.
Rohelise Rahu gild (ehk ilmsesti Greenpeace) on tegelikult ju väga oluline gild ja võiks imestada, miks seda juba ammu loodud pole - ent kui palju on vanu D&D spetsialiste, kes tunnevat mängumehhaanikaid põhjani ja saavad ühtlasti uue elu? + nad peavad tahtma seda just D&D maailmas elada ka veel.
Ilmselt mitte eriti palju, nii et lava on valmis Professori esileastumiseks.
Lava on armas ja hell, päriselt vastikuid tegelasi õieti polegi ja küll teised saavad pärast loo lõppu ka haldjatega kaubale, selles olen ma kindel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar