Peeter Liivak – Hävitage hunte! (1951)

Hundid mulle üldiselt meeldivad. Lambakasvatajad ja jahimehed arvavad vist teisiti. Autor tundub olevat Venemaa eestlane, igatahes räägib ta oma jahikogemustest Venemaa metsades (lk 7-8). Nojah, päris jube trükis ikka, hundinaha nülgimisest ja kuivatamisest ei tsiteeri siin midagi.

“Hunt on kõige kahjulikum ja verejanulisem kiskja, kes tekitab palju kahju meie sotsialistlikule loomakasvatusele. Hundi iseloomustavateks omadusteks on argus, jultumus ja söögiahnus. /-/ Hundijahte ei tohi võtta kui kollektiivset meelelahutust, vaid kui riikliku tähtsusega ülesannet.” (lk 3-4)

“Rahva keskel levinud kuulujutt, et hunt ei murra koduloomi ja -linde oma pesa läheduses, on õige. See on üks huntide kavalusi oma pesa asukoha varjamiseks.” (lk 10)

“Seda emahundi kiindumist kutsikatesse kasutatakse tema petmiseks laskekaugusele. Selleks on tarvis 2-3 elusalt püütud hundipoega siduda traadiga jalgupidi teineteise külge, jättes nad pesa juurde või riputades lähemale puule. Võib tagumiste jalgade sooned läbi lõigata. Hundipoegade kisa peale jooksevad vanad hundid harilikult kohale.” (lk 14)

“Pesa juurde varitsema minna on kõige parem öösel, enne koitu. Jalatsitele tuleb tõmmata puhtad linasest riidest kotid, milledesse on pandud kuiva lamba-, hobuse- või seasõnnikut – inimese jälgede lõhna kaotamiseks. Hea oleks kogu riietus üle hõõruda okaspuu okstega. Pesu peab olema puhas, sest higilõhna, mida jahimees ise ei tunne, avastab hunt juba kaugelt.” (lk 14)

“Jaht huntidele lippudega põhjeneb asjaolul, et hunt kardab kõike seda, mis on seoses kujutlusega tema kõige kurjemast vaenlasest – inimesest.

Punased lipukesed, mis on kinnitatud nöörile, on metsamassiivis erakordne ja häiriv nähtus nii värvilt kui ka lõhnalt. Kohates oma teel lippude joont, hunt kohkub, põrkab tagasi ja eemaldub neist, et ennast võimalikust hädaohust päästa. On teada juhuseid, kus hunt, olles lippudega sisse piiratud, ei lahkunud mastist 3 ööd-päeva.” (lk 18)

“Lippe on soovitatav hoida eluruumis, kus need imbuvad läbi eluruumi lõhnaga, millel on samasugune või veel suurem tähtsus kui lippude värvusel. Lippudele omane lõhn on see, mis hunti öösel peab piiramisringis, sest lippe ta pimedal ajal hästi ei näe.” (lk 21), “Hunt, keda lippude läheduses on kord lastud, kes aga siiski on eluga pääsenud ja lippudest läbi murdnud, ei hakka neid enam kartma.” (lk 26)

“Hundi lõplikuks surmamiseks tuleb võtta tugev käevarrejämedune kaigas vasakusse kätte ja anda võimalus hundile haarata kaigas risti-asendis hammaste vahele ning samal hetkel tugeva kaikaga, mis haaratud paremasse kätte, anda hoop koonule – veidi allapoole silmi.

Surnult lamava hundi tunnuseks on tema kõrvade püsti-asetus või nende ettepoole längus asend. Kui kõrvad on hundil pigistatud vastu kaela, siis on ta elus ja teeskleb surnud olekut, et parajal silmapilgul hooletult lähenevat kütti rünnata.” (lk 30)

Jahipidamine põrssaga: “Pigistades põrsast kõrvust, sunnivad jahimehed teda aeg-ajalt vinguma. Vaiksel talvisel ööl kostab põrssa kiunumine kuni 2 km kaugusele. Selleks, et jätta teele looma järgi lõhnav jälg, on soovitatav reejalastele kinnitada 10-15 meetri pikkune nöör, mille otsa kinnitatud kotike sea- või lambasõnnikuga. Kotike, mis liigub sõiduki järel, peab andma ree järel sörkiva põrssa mulje.

/-/

Põrsast võib edukalt asendada ükskõik millise karjamuriga, kuid koer peab seotud olema lühikese nööri otsa ja sörkima veoki vahetus läheduses. Koer, tehes häält ja jättes värskeid lõhnavaid jälgi, meelitab hunte laskekaugusele ja võimaldab küttidel avada nende pihta tule.

/-/

Kuna jahipidamine põrssaga on meie oludes uudne ja huvitav nende läbielamuste tõttu, mida see jaht kuuvalgeil öil pakub, siis tuleb seda jahimoodust eriti soovitada noortele jahisportlastele.” (lk 31-32)