Charles Stross – Tulundusühistu klann (2013)

Kolmas romaan sarjas “Vürstkaupmehed”, või õigemini osa sellest, kõik kolm seniilmunud osa moodustavad ühtse joruromaani, mida oleks hõlpsam lugeda ühes köites. Aga jah, eelmiste osade lennukast Miriamist on korraga saanud Klanni pantvang ja isiklikus laadis läheb asi ikka päris nutuseks – ees ootab abielu ja emapõli. Sest Klann vajab maailmaränduri geenidega kõrgesoolisi järeltulijaid. Ent olemasolevate intriigide keerisesse sekkuvad veel kaks jõudu – ühed, kes püüavad Miriami abielu takistada (mitte küll sel moel, mis naist eriti rõõmustaks) ja Ameerika Ühendriikide valitsus, mis tahab sellist paariariiki üleüldse paralleeldimensioonist välja pühkida. Ehk siis tegevusse astuvad äärmiselt paranoilised luureorganisatsioonid, mis püüavad eelmises romaanis Klannist ülejooksnud Mattiast võimalikult tühjaks lüpsta. Kuidas see õnnestub, on iseasi.

“Kuule, sa vaatad seda oma võmmi silmadega, mitte oma rahvusliku julgeoleku silmadega. Geopoliitiliselt on Klann tõeline luupainaja. Ükski meie tavalistest baasidest pole enam turvaline – need on projekteeritud, lähtudes põhimõttest, et valve hoiab pahad eemal, nüüd aga oleme vastamisi ähvardusega, mis jõuab kohale, ilma et keegi seda märkaks. Nagu oleks keegi välja mõelnud tehnoloogia, millega inimesi nähtamatuks muuta. Ja meie traditsioonilistest liitlastest pole tühjagi kasu. Esiteks nad ei tea, millega me siin vastamisi oleme, ja kui teaksid, oleks neil ilmselt tegemist omaenda pahandustega. Teiseks on nad vales kohas – me ei saa teha oma baase nende juurde ega nemad meie juurde, tavalised reeglid ei kehti. Ja edasi läheb veel hullemaks. Kujuta ette, millega võiks hakkama saada Al-Qaida, palgates need veidrikud oma pakikandjateks. Või Põhja-Korea?” (lk 161)

Ja see osa lõppeb kena pauguga, mis segab kaardid uuesti tundmatuseni. Ning tekib küsimus, et keda Miriam nüüd meestest eelistab, millise dimensiooni võrku langeb, kas New York või Uus-Britannia. Romaan jaguneb justkui pooleks. Ühelt poolt on see kõigi osapoolte vaheline jõhker vandenõumaailm (ja tõepoolest, Miriami uued sugulased ei kohtle naist just siidikinnastega), teiselt poolt on tekst küllaltki naistekas, ehk siis Miriami kui kaasaegse naise hingehädad sellistes... muutunud oludes. Kord on vandenõud peal ja naistekas all, ning seejärel vastupidi. Igal juhul, võrreldes Strossi muu loomega, selline lugejasõbralik kommertsromaan. (Jeerum, seda kordan vist iga “Vürstkaupmeeste” osa puhul.)

ulmekirjanduse baas