06 november, 2013

Lew R. Berg – Musta Roosi vennaskond (Täheaeg 12, 2013)


Tegemist niisiis tekstiga Bergi järelejäänud paberitest, mida on siis toimetatud ja juurde kirjutatud. Seetõttu on raske öelda, kui nö bergilik see poolik lugu on, tekst on ühtaegu harjumatult kammerlik ja samas romaani mastaapsuse poole suunduv. Ühesõnaga, tegu on katkendiga romaani käsikirjast. Ehk siis lugu sellest, kuidas peategelane jõuab tagasi koduplaneedile peale 10 aastat pagulust (muuhulgas teenides 7 aastat Kosmoseleegionis) ning pika sissejuhatava kulgemise järel hakkab tekst sattuma romaani käivitavatesse intriigidesse – veetleva printsessi vastupandamatud ja püüdmatud võlud ning samas terendamas võimalik sõjaväeline karjäär võitluses Linnuteed ähvardavate võõrolendite vastu. Aga siin katkeb tekst ja edasist võib vaid arvata vastavalt fantaasiale või soovidele.

Nagu öeldud, on tekst harjumuspärase Bergi lugemiskogemuse kohta harjumatult... kammerlik. Galaktilistes võitlustes karastunud peategelane naaseb koju pärandust üle võtma ning sellele järgneb kümnete lehekülgede kaupa tutvumist maa-aadlike eluviisi ja suguvõsa pärandiga. Mis läheb veidi igavakski. On muidugi vihjeid sellele, et niiehknaa ootavad peategelast kõiksugu võitlused ja raskused (päritoluküsimus, pärandi ülevõtmine teiste sugulaste poolt, muidugi romantilised probleemid), aga nagu öeldud – tekst katkeb. Teksti makromaailm on Linnutee tähesüsteemid ja mitmesugused võõrolendid, mikromaailm aga 19. sajandi laadis aadlike elu ja kombed. Sõidetakse tõllas ja käiakse maakõrtsides, kuid aadlike teenistusülesanded on nt kosmose erivägedes. (Ulmebaasis tuuakse võrdluseks Bujoldi loodud maailm, ent Berg on kuidagi vanamoodsam; kasvõi kasutatav moodne sidetehnika on kuidagi... üheksakümnendatest; kes küll mäletab, mis on nt teleks?)

Tegelased on mõneti skemaatilised või õigemini välja arendamata, toored, on sellised tüübid: tubli kangelane, taasleitud sõber, femme fatale, erinevad käsutäitjad jne. Huvitav on sellise imelooma nagu vargi sissetoomine (ka peategelane on bastard nagu Jon Snow – pole aimugi, kas Berg võis olla tuttav Martini saaga algusega, või kuidas täpsemalt ta seda vargi ette kujutas), ent algne võimas poolhunt taandub teksti jooksul ustavaks ja osavaks koeraks. Nagu öeldud, tegemist on poolelijäänud tekstiga ja mida toimetajad omapoolselt lisasid või maha tõmbasid, ei oska aimata. Eks Musta Roosi vennaskonna moodustumise idusid võib aimata seltskonnast, kes printsess Aureliana jahiretkel osaleb. (Ohhoo, üllatusega selgub, et siin tekstis põgusa arutluse all olnud Universumi Deemon eksisteerib ühes teises jutuski.)

Natuke paneb kukalt kratsima see Belialsi & Co ettevõtmine, et varalahkunud Bergi lõpetamata lugusid hakatakse valmis kirjutama ja neist uustekstidest antakse kogumik välja. Millegipärast arvasin (kui kuulsin võimalikust raamatust), et selle projekti puhul avaldatakse varem Mardustes ja ajalehtede järjelugudena ilmunud lood, aga võta näpust, tegemist hoopis uuelaadse ettevõtmisega eestikeelses kirjandusilmas. Kas see ka kirjandusliku kvaliteedina õnnestub, on vast kahtlane. Selline see pessimistide elu on.

2 kommentaari:

Eva Luts ütles ...

Ei, Bergi kogumik ei tule sõprade kirjutatud tekstidest. Sõbrad täiendavad üht-kaht juttu, see on kõik. Muidu on ikka ehtne Berg ja ehtne palgasõdur Willard.

kolm ütles ...

Sel juhul mõistsin toimetajate kaassõna valesti. Õnneks.