08 november, 2013

Andra Jõgis – Teeklaas (2013)


Oleksin 15 aastat noorem, ütleksin neid luuletusi lugedes ojaa. Praegu nendiks õige: ahah. Tegemist siis noore inimese karje- ja löökluulega, mina ja maailm! Mina ja eksistents – raju, igav, lämmatav, nüri, ebaloomulik, kontideni paljas. Selles mõttes täielik luulekogu, et järgnev samalaadne loomine oleks vaid enesekordamine; see muidugi tekitab uudishimu, et mida võib Jõgis järgmisena ette võtta. Kuidas olla huvitavalt angst või otsida-avastada midagi muud. Pisut on ka entriluulet, mis on alati tore ja rahulik lugemine. Järgnevad näited on Jõgise lühemad poeesid, sest noh, parem varblane peos kui harakas katusel.

kuperjanovi tänaval
on üks park
kus on
kükitava karu kuju
kes tundub pissivat
kuidagi hea on teada
et kuskil sääl on karu
kes kõige selle peale kuseb
(lk 22)

ma olen joonud
liiga palju viina

selleks
et hinnata
väärtveine

ma olen näinud
liiga palju kunsti

selleks et
rahulduda eluga
(lk 39)

elu on nagu viiruk
müstiline
kuid
ajab pea valutama
(lk 65)

mai taha vaadata teie näitusi
mai taha lugeda teie raamatuid
mai taha kuulata teie laule
mai taha näha teie etendusi

mai taha tunda teie tundeid
mul on piisavalt probleeme
et enda omadestki lahti saada

(lk 91)

Kommentaare ei ole: