Fantaasiapõnevik,
või siis maffia fantasy, või vanamoeliselt öeldes hoopis
kelmiromaan. Camorr on Veneetsia-laadne linn – ehk siis paikneb
saarestikul ning kümned saared arendavad darwinlikus laadis
erinevaid linlasi. Linnas valitsevad kaks võimu – aadlist eliidi
avalik võim ja varjus olevad nö seaduslikud vargad. Mõlemal on oma
kindlakäelised juhid ja kontrollorganid ning salajase kokkulepe
tulemusel need maailmad teineteist suurt ei puutu. Stabiilse
kapitalismiga on pikaajalised tulud suuremad ja kulud väiksemad
(muidugi, eks ootamatuste eest pole keegi kaitstud). Pätid ja
kaabakad jagunevad kümneteks ja kümneteks gängideks, mis kõik
alluvad ühele mehele – capa Barsavi, kes aastaid tagasi verise
võimuvõitluse käigus ühendas selle pätimaailma ühtse juhtimise
alla. Kõik kurikaelade esindused maksavad talle andamit ning kindel
reeglistik hoiab linnaelu kontrollitavuse piirides. Väiksed pätid
võllas ja suured pätid tõllas.
Ent on üks väike
kurjategijate kooslus, kes on spetsialiseerunud pettustele – ja
sellistele pettustele, mis on vägagi vastuolus kahe linnavõimu
vahelise kokkuleppega. Nemad petavad nimelt aadliperedelt raha välja,
aga seda niimoodi, et ohvrid eelistavad vaikida nendega juhtunust
(kuigi linnas on jutud ühest tabamatust petturist, kuid pole näha,
et ükski varganägudest ootamatult rikastuks). Pettureid juhib Locke
Lamora, kes on pooleldi geniaalne kuritegelik aju – ja et teise
geniaalse ajupoole moodustavad ta vähesed üdini ustavad ja osavad
kaaslased, siis kokku on nad vägagi tegusa kamba (mis nad saagiga
teevad – lihtsalt hoiustavad oma peidupaigas).
Ent juhtub nii, et
korraga algab Camorri kuritegelikus maailmas salapärane mõrvade
seeria, kus tapetakse vägevate kampade juhtisid (kuidas need
juhtuvad, ei paljastu ühegi piinamisega, mida capa korraldab). Seda
teevat mingi tegelane, keda kutsutakse Halliks Kuningaks. Ja juhtub
nii, et Locke Lamora kamp võetakse järjekordse petuskeemi kõrval
Halli Kuninga poolt päästmatult orki ning nad peavad kõikvõimsat
capa Barsavit petma... kes omakorda tahab oma tütart Lamorale
abikaasaks suruda (ehk siis selle abil kindlustada, et peale Barsavi
surma saaks tütar ta poegade asemel kuritegeliku maailma juhiks).
Omakorda selgub, et aadlivõimu nähtamatu ja julmalt tõhus
salateenistus on jälile saamas Lamora kamba tegemistele. Kutid
kleepuvad üha kindlamalt neid ümbritsevasse ämblikuvõrku. Kõigi
nende intriigide ja võimumängude tulemuseks on jõhker hunnik laipu
head ja halbade hulgas ning mõlemad linnavõimud kogevad mitmeid
katastroofe.
“Amazing how every time I think my tolerance for this affair has reached a final low, I find something new to hate.” (lk 461-462)
Raamat on üpriski
põnev ja verine, lisaks maffialikule poolele on siin veel mängus
karm must maagia ning 13 jumaluse mitmed kummalised usundid. Lisaks
põhiloole on tekstis nö vahelood sellest, kuidas Locke Lamora ja
gängikaaslased kujunevad sellisteks, nagu nad on – ning eks tekib
küsimus, et milleks nende mentor neid õieti voolis. Aegajalt on
raamatus juttu nende kamba ainsast naisliikmest Sabethast, kellesse
Lamora lootusetult armunud on, ent naine on kuskil mujal missioonil
(ka õppepeatükkide ajal on ta alati kuskil mujal,
salapära-salapära); eks siis järgmistes raamatutes ole näha, mis
vahekord kujuneb Lamora ja Sabetha vahel (puritaanlikul kombel on see
üsna seksivaba maailm – YA värk?). Ja ehk selgub see saladus, et kes Camorri ehitasid ja mis nende eellastega juhtus, et nad korraga kadusid. Mis siis muud kui to be
continued.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar