Kahtlemata Täheaja
selle numbri kõige innovatiivsem lugu. Maailm, mis siin
kirjeldatakse ja kus lugu kulgeb, on ikka päris ulmeline, silmi
torgib kõiksugu futuristlik kribukrabu ja alternatiivne väärtuste
süsteem. Samas on autori loodu kuigivõrd võõrastav ja kangelaste
tegemisi hindad kui võltsantropoloogilisest vaatepunktist, ei teki
suuremat kaasaelamist – kuigi jah, peategelasi väntsutatakse loo
jooksul kaastunnet väärivalt päris kõvasti ja piinavalt.
Lugu siis sellest,
kuidas üks tüüp on humanoidide kummalisel hämarikuplaneedil
süüdimõistetud kuriteos, mida ta ei sooritanud. Aga seda
võõramaist meest kasutab üks kohalik kunstnik modellina oma
loometöös – kuna sel planeedil on teatavate emotsioonide nappus
(sest seal on nonstop hämar) ja kohalikud on niivõrd pühendunud
ülegalaktilise kuulsusega kunsti loomisele. (Kohalikke nimetatakse
unelejateks ning nad koguvad planeedi harvadelt külastajatelt
unenägusid, pakkudes tasuks oma hinnalisi kunstiteoseid – sel
kasusaamise eesmärgil peategelane sinna läkski; kuid millegipärast
ta võeti vahele.)
Nojah, modellitöös
tuleb süüdimõistetul kogeda nii vaimset kui füüsilist terrorit –
sest see aitab nii kenasti kõiksugu emotsioone esile tuua, mida siis
kunstnik talletab oma hüperinstallatsiooni tarbeks. Ja nii need
piinarikkad vangistusaastad mööduvad. Kuniks planeedile saabub üks
eriagendist väljamaalanna, kes on pooleldi nanorobot koos
unikaalsete võimetega. Süüdimõistetul ja eriagendil tekib side,
mis viib murranguliste sündmusteni. Ja unelejad (kelle päritolu
selgub Sulbi eessõnast) lajatavad vastu.
Nojah, Asarol
fantaasia lippab, mõningate aspektide mõistmiseks on ehk
reaalharidust vaja. Kahtlane, kas sellist autorit eesti mõni
kommertslikum või alternatiivne kirjastus maakeelde tõlgiks, liialt
hard core.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar