Roberto Bolaño "Tšiili nokturn" (2013)

Kuidagi on suudetud tema maaletoomisega veidike ämbrisse astuda. See ja "Metsikud detektiivid" pole kindlasti ta parimad. Mõlemad on tekstitellised, stream-of-consciousness närviline mölavool. Tean seda stiili hästi, kahjuks. Esiteks ei taju ma Tśiili poeesiat ja ei tahagi tajuda. Bolano defineerib end aga just selle kontinendi luuletajana ja nii on ta tekstides tihti selle ülistamist. Teiseks on "Nokturni" stiil selline ojavulin, mis voolab peatamata ja hinge tõmbamata, mu arust närviliselt. Seda on ta teinud vahel veel ja see on Bolano oma mitteloetavas ja mittehuvitavas vormis.
   Lugesin teda siin eelmine aasta kõvasti ja aegamisi hakkas ta mulle meeldima (sama asi Murakamiga). Muidugi on asi stiilieelistustes, kuid mulle lihtsalt igasugune eksperimentaalmula ei istu. Lugedes ei läinud ma transsi, või ojavulinaga kaasa vaid mõtlesin kas mul homseks bussiraha on või kuidas ma jõulukuuse sugulasele viima peaksin jne. Samas, kui see vool su kaasa tõmbab, siis oled justkui mingi inimese silmade taga, see kõik juhtub otse su ees. "Antwerp" oli sarnane, aga paremini teostatud raamat ja Tśiili jääb nõnda kaugeks kohaks, millest mulisev Bolano jääb ka kaugeks. Ei viitsinud lõpunigi lugeda, jään esialgu inglisekeelsete tõlgete juurde. Kuid ärge teie ta suhtes ideeliselt alla andke, ma luban et ta on hea!