Strugatskite kohta
on see üsna kammerlik ja actionivaba teos, tegevuspaik on nö
tubane, kõik toimub käe-jala ulatuses, rõhk ongi pigem tegelaste
omapäral, nende olemusel ja veidrustel. Mille puhul selgub, et nii
mõnigi neist on... tulnukas. Aga no keda see üllatab.
“Mind valdas apaatia. Pea hakkas äkki metsikult valutama. Oli tahtmine pikali heita, end lõdvaks lasta, silmad sulgeda. Kogu see totter, ebareaalne, võikalt mõttetu lugu oli endale totras, ebareaalses, võikalt mõttetus Luarvik L. Luarvikis otsekui kehastuse leidnud.” (lk 97-98)
Võibki öelda, et
lugu hakkas käima siis, kui Luarvik avas suu nõudmisteks. Ja
inspektor Peter Glebskyl jooksis juhe kokku (kuigi jah, mis
kahtlaseid ettepanekuid ta eelnevalt Brunile tegi, väga
kahtlane...). Lugu ongi sellest, kuidas mägihotelli jääb lumevangi
üks igavesti kahtlane seltskond – läbisegi veidrikud ja nurjatud.
Ja korraga – mõrv! Viikingite järeltulijal Olafil on kael
kahekorra käänatud! Kuid kes võis olla suuteline selliseks
vägiteoks? Ja mida paganat puhkajad-kahtlusalused üldse tegid sel
kahtlasel õhtul, kes kellega sebis... ja kuidas? Puhkusel viibival
Glebskyl tuleb lahendada mõistatusi, millel kas puudub sügavam mõte
või on siis tegemist selliste vandenõudega, et hoia ja keela.
Ja noh, viimaks
siis selgub, et gängsterid tahavad arveid õiendada tulnukatega.
Pealegi – gängsterid on ka natsikurjategijad! Mõneti jabur... aga
siiski.
“Ma tajusin uuesti kaastundepuhangut ja püüdsin end uuesti üles kruvida.
“Teil kukub millegipärast kõik kuidagi kohmakalt välja, härra Peltsebul,” ütlesin ma.”Robotid ei ole teil mitte robotid, vaid mingid seksuaalneurasteenikud, teie ise aga ei sarnane mitte tulnukaga mõnest teisest maailmast, vaid lurjuseg, härra Moses. Rikka ja ääretult jultunud lurjusega. Ja pealegi veel joodikuga.”” (lk 130)
Mis teeb Glebsky?
Kas kohelda tabatud tulnukaid vastavalt seadustele? Olla... inimlik?
Mida tegelikult tähendab see tulnukate vaatlusmissioon, kas peale
sead on oodata hoopiski invasiooni (nagu ulmeraamatud nii agaralt
ennustavad, mõtleb Glebsky)?
Tegemist siis
Strugatskite ehk ühe meelelahutuslikuma teosega (no mitte et oleksin
peale mõndade teoste lugemist Strugatskite isehakanud ekspert).
Kujuteldav läänemaailm on ühelt poolt paheline (gängsterid,
natsid, veidrikud), teiselt poolt õdus (ah need sulnid
kuurordihetked). Ja siis tulnukad, kes kogenematusest satuvad
kuritegelikule teele. Need tulnukad on üleüldse sellised...
muhedalt maavillased (eks proua Moses on taas selline... lääne
seksikiisu).
“Simonet pures huult.
“Seal siis ongi see esimene kontakt,” pomises ta. “Seal siis on see kahe maailma kohtumine. Küll on ikka jamps – saabuda Maa peale kurat teab kust ja kohata gangstereid ning lõppude lõpuks niisugust seadusesilma nagu teie, Peter.”” (lk 128)
Kas 2008. väljaanne
erineb millegi poolest Mirabilia teosest (ulmebaasis on juttu nö
algversioonist, mis olevat pikem)? Vaatasin filmi esmakordselt
(teadlikult?) läbi, ja noh, raamatuga võrreldes vähe lurr. Proua
Moses puhas pettumus, Olaf... nomaeitea, Brun niisamuti. Vaid loodus
va kena ja vägev.
2 kommentaari:
Teadmata midagi võimalikest erinevustest, siis isegi, kui selliseid on, ei maksa neid otsida tollest EPLi sarja väljaandest, mis on ju odavraamatute sari, kus vana teos lihtsalt sisse skänniti, spelleriga üle käidi (nagu siinsamas blogiski on varem väljatoodud selle tulemusel sündivad koomilised vead «seitsme või kaheksajala kaugusel») ja Saksamaale trükki saadeti.
Samas muidugi on just tollest sarjast pärit üks silmapaistev kirjandussündmus – pärast 1929. aastat esimene uustõlge «Dorian Gray portreest». Kuni tolle ajani ja edasi kah uisutati ja uisutatakse edasi kah vana Tammsaare tõlke peal, mis ju kenasti copyrighti vaba kah nüüd... Aga just too EPLi sari avaldas Krista Kaera tõlke Oscar Wilde'i romaanist.
Vene keeles on jah uuemal ajal avaldatud pisut teistsugust teksti... ma tõin kunagi BAASis ka need erinevused välja... kuid kahtlustan, et eestikeelse uustrüki kirjastajatel polnud isegi aimu, et taolised erinevused on...
Postita kommentaar