Autor on kokku
seadnud huvitava teose tunnustamata Luuletaja võitlusest ajakirjade
ja ajalehtede toimetajatega, kes keeldusid ta loomet avaldamast. Enda
õiguste eest võitlemisel on minategelane valmis kasvõi
prokuratuuri poole pöörduma! Aga ei, seegi ei aita. Nii on raamatu
algul toodud kirjavahetus, mida Loomingu, Noorte Hääle, Vikerkaare
ja Nooruse toimetajad pidasid Luuletajaga tolle oma arust õigustatud
püüdele loomet trükituna näha. Vähe sellest – minategelane
(kes kannab samuti nime Vello Sepp) pöördub Kirjanike Liidu esimehe
ja Rahvasaadikute Nõukogu poole. Minategelase ärritust põhjustasid
mitu inimest (70.-80. aastatel) – Valeeria Villandi, Linda Ruud,
Teet Kallas, Vladimir Beekman, Enn Vetemaa, Paul-Eerik Rummo, Vello
Kala, Joel Sang –, kes kõik püüavad minategelasele selgeks teha,
et ta on grafomaan (seda küll läbi lillede) ja et peale tugeva
vormi võiks loomes ka väheke... isikupära olla. Ent minategelane
leiab üpriski ärritunult, et nemad ei saa tema vaimusuurusest aru,
ning hoopis nemad on üpriski andetud kirjatsurad. Ja pealegi –
tema avaldamise vastu on üleüldine kultuuriinimeste vandenõu.
Seejärel toob autor ära minategelase loome, kõiksugu sonetid jne.
Kuna autor keelab seda loomet Eesti Vabariigis avaldada, siis ei saa
siin blogiski tutvustuseks luulenäiteid ära tuua.
Ja tõepoolest,
autor jätkab luuletustega oma kongeniaalset joont – raamatus
toodud kümneid lehekülgi minategelase luuletusi on tõepoolest, ee,
grafomaanlikud. Ja mitte lõbusalt camplikud või oma halvas maitses
jaburalt leidlikud, vaid sellised... nürilt grafomaanlikud, lihtsalt
keele luuleks raiumine, vormiliselt on kõik ilus ja riimis, ent
omapäraks on vaid lugemisnüridus. Tuleb tunnustada raamatu autorit,
kes oskab minategelase loomet nii osavalt nüriduse võtmes esitada,
joont lõpuni välja hoida, ei mingit salamuiet ega vimkasid
lugejale. Tõepoolest, autor näitab algusest otsani, milline võib
grafomaania ja selle tagakamber olla.
Või... äkki ei
olegi tegu grafomaania ilmestamisega? Äkki ei saagi autorit ja
võimalikku minategelast eristada? Äkki need kirjad polegi
väljamõeldised või kasvõi nö pikaajalise performantsi tulemused?
Või äkki Vello Sepp ongi kultuuriringkondade ohver (nagu Lydia
Koidula, Arvo Pärt, Artur Alliksaar, Cyrillus Kreek ja teised
hävitatud või eemale peletatud andekad inimesed; keda autor
sissejuhatuses samasuguse saatuse ohvrina esile tõstab), kelle
kirjatöid ei olnud 25 aasta jooksul ükski meediaväljaanne
avaldanud – raamatu motokski võiks olla esikaanel kirjutatu:
“Suure tüki sooja leiba / võttis minu suu eest ära Eestimaa”.
Põnev, ajaliselt distantsilt jääb see lugu vähe hägusaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar