05 oktoober, 2015

Donald Tomberg – Veelkord Kazimirist, Vladimirist ja teistest (2015)

Romaan humanitaaridele, mida omapoolselt ei oskagi mõistlikult kokku võtta. On barokne (maagiline?) reaalsus, mis mõnel hetkel näib loovivat sentimentaalne-absurdses kastmes, siis aga tuleb mitukümmend lehekülge filosofeerimist... mingil teemal. Kas autor õrritab või usaldab lugejat, oodates, et see tungiks tekstikihtidest läbi ja avastaks nii midagi... tõeliselt olemuslikku? (Muidugi, idee järgi peakski kirjandus mitmetähenduslik olema ja lugeja ei tohiks olla lohe.) Vahel tekkis tunne, et romaani asemel võinuks teksti vormistada jutukoguna, see vaimutsemine oleks nii rohkem hingetõmbepause pakkunud. Aga muidugi, see on autori enda nägemus, kuidas oma teksti esitada, lugeja asi on sellest midagi välja lugeda või kogeda või mitte.

Minu jaoks oli komistuskiviks see mitukümmend lehekülge (paroodilist?) vestlust filosoofilistel teemadel, mis lihtsalt rullus ja rullus edasi, tegelaste hääled moondusid peagi üsna monotoonseks joruks, eripäraks ehk stampväljend “Dimitri muigas”. Võibolla see stseen on allusioon “Idioodist” (no see peatükk, kus see haige noormees Ippolit suvilas loengut pidas), kui lõpuks hakati siin verd sülgama? Võiks öelda, et need leheküljed (ja Brasiilia kirjanduskolmapäev) oli võrratult tüütu osa romaanist ja mida sellest õieti arvama peaks, ei mõista ma senini (korduvalt lugeja pead vastu seina lükkamine?).

Ääriveeri võiks ka mõelda, et mida paganat üldse romaani vältel tegelastega juhtus, nii Kazimir, Vladimir kui Maarja jne, nad olid teksti algusest otsani üsna staatilised suurused, midagi justkui kogesid (seda eelkõige Maarja ja ta õnneotsingute puhul), aga mis sellest muutus (muidugi, kas tegelane peab arenema, muutuma?), mida nad algolukorraga võrreldes õieti võitsid või kaotasid või õppisid? Et, ee, tore on suhelda ja uusi olukordi kogeda?

Asi, mis mulle meeldis, on see võte, et romaan on komponeeritud (või mitte) kui viiulimängija esitatavad sonaadid, mida siis kuulajad katkestavad ja omapoolseid nõudmisi esitavad; nö metavärk. Selles on heas mõttes psühhedeeliat. Eks oleks arutlemise teema, kui slaavilik fiiling valitseb selles raamatus, millised eeskujud on autorit loominguliselt innustanud – aga sel teemal ei tahaks suud vett täis võtta.

Aga jah, kokkuvõtlikult võiks öelda, et igati lopsakas ja ka aforistlik tekst, aga mis kipub sellisest särtsakusest hoolimata kapselduma seisundiromaaniks või millekski sarnaseks – või siis õigeim on öelda, et ma ei saanud selle teosega samale lainele (häguselt meenub, et Tombergi esimene raamat oli päris ok), mis on muidugi vaid ühe lugeja probleem. (Ahhaa, nüüd loen reklaamlauset: “Naiivromantiline, irooniline ja kohati ühiskonnakriitiline absurdiromaan” - tõepoolest, kui raamat nii määratletud, siis miks mitte.)

Kommentaare ei ole: