Tulen, tulen! (Juhan Liiv)
Paju otsast patsatas
lobjakuda,
lepa otsast latsatas
sula lunda.
Hüüti õhus üleval:
kuulen, kuulen!
Mina tulen, kevade,
tulen, tulen!
(lk 11)
Selline on vist
bipolaarse inimese teguderohke periood:
Õnnelik päev (Aira Kaal)
Mu hing on tulvil imesid.
Jah, täna
mul elav meri soontes lainetab.
Jah, täna armastan,
jah, täna elan,
mind õhk ja päike kargelt joovastab.
Kõik õnnestub mu käes, mis ette võtan...
Ma teisi heasse tujju kehutan.
Kõik leian kodust, kellele ma külla tõttan,
klaas, millest joon, see üle vahutab.
Silm peegeldab mul sinitaeva lappi
ja puhast taevast tunnen igas hingetõmbuses.
Kel raske on, see kutsugu mind appi,
ma muudan vaevad naudinguks
ja mured lembuseks!
Sest mul on täna imettegev võim.
Ma kindlamini armastada võin
just seda, mis teis kõigis paremat.
Ja ma ei eksi, nagu varemalt.
(lk 51)
See tekst lõppeb
puändiga – tõsi küll, puändina näib see pigem praeguse
luulekogemuse põhjal lugedes, kaasaegsetele oli luuletuse selline
ülesehitus ehk üpriski tuttav.
Kevad lindudega (Debora Vaarandi)
Nüüd suitsevad veed ja veed,
ööd nendest helisevad.
Ja mööda märga, rõõmsat teed
me juurde tõttab kevad.
On tähtsaid tellimusi talt
ja palju töid me lastel –
kuldnokkadele usinalt
nad löövad pesakaste.
Hea laululind, ükskõik kus maalt
sa tuleksid me juurde,
eest püüniseid ei leia sa,
ei trellitatud puure.
Aed varsti haljendama lööb,
me hoolitsetud, hoitud.
Siin leidub kõikidele tööd
ja poegadele toitu.
Sest meil on võimas rahumaa,
ta võitleb rahurindel.
Seepärast hoiab, kaitseb ta
ka kevadet ning linde.
(lk 52)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar