Horton on antoloogia eessõnas
kirjutanud, et ulmeloo juures on üks tähtis komponent korralik või
huvitav keelekasutus, igal juhul ei tohi jutt olla lohakalt
kirjutatud. Russo tekst on siis pigem selline ilulugu, mis on
korralikult kirjutatud, aga no igav ajaviide (iseasi, kas
ilukirjanduslikke tekste tuleks eelkõige ajaviitena võtta).
Muidugi, alati saab öelda, et varjatud pinged ja poeetiline ja muidu
müstika, kuid iga loo puhul ei viitsi rohkem kui viis sekundit
mõelda, et mida ma nüüd lugesin ja mida siit leida võiks. Ei
jaksa, või õigemini ei viitsi, osad tekstid ei tekita emotsiooni
(ja peaks lugejana parajalt hull olema, kui iga asi ületaks
uudishimuläveme).
Lugu on esitatud kui uurimust ühe
legendi tekkest. Legend, see võis juhtuda õieti millal iganes,
kümneid aastaid või sajandeid tagasi, või kas seda üldse
reaalselt oligi. Niisamuti need, kes selles legendilaadses juhtumis
võisid osaleda – ühed andmekandjad rõhutavad ühtede, teised
andmekandjad teiste tegelaste olulisust. Lood muutuvad ja moonduvad,
vastavalt kellegi soovile või juhusele; tähtis on ehk emotsioon,
mida vastuvõtjad võiksid kogeda. Niisiis juhatab Russo loo sisse,
kirjeldab juhtumit, milles on üllatavad pöörded, ning seejärel
erinevaid interpretatsioone, mis sel legendil on. Ilus kirjandus, aga
mitte just naksakas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar