12 oktoober, 2015

Margaret Atwood – Uputuse aasta (2010)

Oleks huvitav teada, kuidas see triloogia lõppeb (on kolmas raamat eesti keelde tõlkimisel?) - kui esimene raamat keeras inimkonna tuleviku suhtes kraanid igati kinni ja oli kirjanduslikult selline... illusioone hävitavalt meisterlik, sis teise osa puhul tekib korraga pisike lootus, ning tekib küsimus, kui õigustatud on selline minilootus inimkonna püsimisest, peale kõige selle Soodoma ja Gomorra kirjeldamist mõlemas raamatus – sest ega “Uputuse aasta” tegelaste läbielamiste kirjeldused kollapsile eelnenud ajal ei hoia mingil juhul tumedaid ja vastikuid värve kokku.

Kui esimene romaan on eelkõige meeste ja eliidi romaan (nemad, kes eksperimenteerivad ja laastavad loodust sellise katastroofini), siis siin romaanis on esil kahe naise liinid, mis mitmel korral põimuvad ning mis annavad rohkem liha esimeses osas juhtunule (spoilerina võib öelda, et mõlemad romaanid jõuavad viimaks samasse punkti – lihtsalt vaatepunktid toimuvale, mida autor lugejatele annab, on sündmustikku avardavad). Ren ja Toby on kumbki naised, kes pärit eliidist, ent satuvad eri elujuhtumiste tõttu elama getodesse – kus ellujäämine on vägagi närune 24/7 ülesanne. Mõlemad satuvad Jumala Aednike rühmitusse, mis on iseenesest tore loodust ja loomulikkust ülistav grupeering, ainult et... kõik pole nii lihtne. Ja nagu selgub, on Jumala Aednike liidritel side Ruiga ja MaddAddami grupeeringuga. Ning omakorda kontrollib kõike korporatsioon CorpSeCorp, see talub Jumala Aednike ja teise ökoäärmuslaste tegusid vaid teatud piirini.

Millegipärast arvasin algul, et selle raamatu tegevus leiab aset mujal kui Ruiga ja Lumemehe mängumaa vahetus naabruses, seda üllatavam oli siis avastada raamatu edenedes, kui lähedalt need kaks maailma seotud on – ja vast selline põimumine tekitas natuke umbusklikkust autorile kergema vastupanutee asjus (muidugi, lugejatel ongi nii lihtsam ja põnevam). Vast natuke veider on see Toby deemon Blanco, kes muudkui igalt poolt välja roning ning oma arutut hävingut ja kättemaksu teostab. Mulle jäi lõpuks selgusetuks, kust õieti saabusid Reni juurde Shackleton ja Crozier – algul öeldakse, et jäid ellu selles surmamängus, hiljem aga justkui sain aru, et nad olid mõnda aega MaddAddami tegelastega koos olnud. Küllap tähelepanu mängib vingerpusse.

Raamat pole iseseisvalt loetav nagu “Orüks ja Ruik” (mõelda vaid, kui see olekski eraldiseisev romaan – hea karm litakas, “kõik lootus jäta”), Ruiga ja Lumemehe puhul avanevad uued tahud. Aga jah, jätkub see... mandumise paraad või laviin. Et peategelasteks on naised, siis kena romantikat siit otsida ei tasu. Hea, kui mõnigi mees natuke sõbralikum on. Aga sõbralikkusega kaugele ei jõua ja kõigel on hind.

“Ma palun vabandust selle väljamõeldistesse eksimise eest. Mõnikord tuleb öelda asju, mis ei ole ühemõtteliselt ausad. Aga see toimub suurema hüve nimel.” (lk 189)

“Ometi särab iga lill, iga oksaraag, iga kivike, nagu oleks see seestpoolt valgustatud, nagu kunagi ammu, nagu tema esimesel päeval aias. See on stress, adrenaliin, keemiline mõju: ta teab seda väga hästi. Aga miks on see meisse kodeeritud? mõtleb ta. Miks oleme loodud nägema maailma ülimalt ilusana just siis, kui meid hakatakse vagaks tegema? Kas küülikud tunnevad sama, kui rebase hambad nende kaela hammustavad? Kas see on halastus?” (lk 411)


Kommentaare ei ole: