Romaan humanitaaridele, mida
omapoolselt ei oskagi mõistlikult kokku võtta. On barokne
(maagiline?) reaalsus, mis mõnel hetkel näib loovivat
sentimentaalne-absurdses kastmes, siis aga tuleb mitukümmend
lehekülge filosofeerimist... mingil teemal. Kas autor õrritab või
usaldab lugejat, oodates, et see tungiks tekstikihtidest läbi ja
avastaks nii midagi... tõeliselt olemuslikku? (Muidugi, idee järgi
peakski kirjandus mitmetähenduslik olema ja lugeja ei tohiks olla
lohe.) Vahel tekkis tunne, et romaani asemel võinuks teksti
vormistada jutukoguna, see vaimutsemine oleks nii rohkem
hingetõmbepause pakkunud. Aga muidugi, see on autori enda nägemus,
kuidas oma teksti esitada, lugeja asi on sellest midagi välja lugeda
või kogeda või mitte.
Minu jaoks oli komistuskiviks see
mitukümmend lehekülge (paroodilist?) vestlust filosoofilistel
teemadel, mis lihtsalt rullus ja rullus edasi, tegelaste hääled
moondusid peagi üsna monotoonseks joruks, eripäraks ehk
stampväljend “Dimitri muigas”. Võibolla see stseen on allusioon
“Idioodist” (no see peatükk, kus see haige noormees Ippolit
suvilas loengut pidas), kui lõpuks hakati siin verd sülgama? Võiks
öelda, et need leheküljed (ja Brasiilia kirjanduskolmapäev) oli
võrratult tüütu osa romaanist ja mida sellest õieti arvama peaks,
ei mõista ma senini (korduvalt lugeja pead vastu seina lükkamine?).
Ääriveeri võiks ka mõelda, et mida
paganat üldse romaani vältel tegelastega juhtus, nii Kazimir,
Vladimir kui Maarja jne, nad olid teksti algusest otsani üsna
staatilised suurused, midagi justkui kogesid (seda eelkõige Maarja
ja ta õnneotsingute puhul), aga mis sellest muutus (muidugi, kas
tegelane peab arenema, muutuma?), mida nad algolukorraga võrreldes
õieti võitsid või kaotasid või õppisid? Et, ee, tore on suhelda
ja uusi olukordi kogeda?
Asi, mis mulle meeldis, on see võte,
et romaan on komponeeritud (või mitte) kui viiulimängija esitatavad
sonaadid, mida siis kuulajad katkestavad ja omapoolseid nõudmisi
esitavad; nö metavärk. Selles on heas mõttes psühhedeeliat. Eks
oleks arutlemise teema, kui slaavilik fiiling valitseb selles
raamatus, millised eeskujud on autorit loominguliselt innustanud –
aga sel teemal ei tahaks suud vett täis võtta.
Aga jah, kokkuvõtlikult võiks öelda,
et igati lopsakas ja ka aforistlik tekst, aga mis kipub sellisest
särtsakusest hoolimata kapselduma seisundiromaaniks või millekski
sarnaseks – või siis õigeim on öelda, et ma ei saanud selle
teosega samale lainele (häguselt meenub, et Tombergi esimene raamat
oli päris ok), mis on muidugi vaid ühe lugeja probleem. (Ahhaa,
nüüd loen reklaamlauset: “Naiivromantiline, irooniline ja kohati
ühiskonnakriitiline absurdiromaan” - tõepoolest, kui raamat nii
määratletud, siis miks mitte.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar