Reklaam lubab “fantaasiat, absurdi
kui ka huumorit”, ja tõepoolest, seda neis kuues loos leidub.
Saatesõna kirjeldab autori proosaloomet kui kirjanduse
konventsioonidest loobumist, ja tõepoolest, tegemist pole
traditsioonilise jutuloomega: tekstid meenutavad laiaksvenitatud või
-litsutud anekdoote (või lorilugusid või paroodiaid?). See vahel
töötab (nagu nimilugu ja selle totter armastus) või vahel sööb
iseenda saba (need kaks merelugu lähevad tüütuks – või noh,
autoril ehk oligi plaan kirjutada sellist ennasttühistavat teksti?).
Seda kogumikku sai päris huviga
oodatud, Gombrowiczi draamad oli kunagi suur lugemiselamus (laval
nägin vaid “Laulatust”), eks nüüdki ootasin pöörast ja
hingekriipivat fantaasialendu... aga need jutud pole nagu päris see,
näidendite tegelassuhete rägastiku asemel on enamasti ühe
kangelase visklemised, mis oma süvitsiminekutega ei hakka nagu
nii... ligitõmbavalt tööle. Parimaks looks “Neitsilikkus”, kus
kaks noort armastajat ilukõnetsevad üsna rämeabsurdses maailmas.
Tüütuim oli see “Juhtumid...”, mis keris ja keris oma veidrat
jutulõnga ning hakkas üha korduma ja korduma (igavaks jäi,
lihtsalt kirjandusliku jõuproovi sooritamise eest ei saa öelda, et
“vinge värk”).
Arvatavasti on tegu raamatuga, mille
uuesti üle loen, kui on rohkem aega ja mõnusam olemine, praegu läks
lugemine liialt kiireks kangutamiseks (muidugi, milleks siis lugeda,
kui tunned, et pole õige aeg).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar