03 detsember, 2015

Witold Gombrowicz – Neitsilikkus ja teisi jutte (2015)

Reklaam lubab “fantaasiat, absurdi kui ka huumorit”, ja tõepoolest, seda neis kuues loos leidub. Saatesõna kirjeldab autori proosaloomet kui kirjanduse konventsioonidest loobumist, ja tõepoolest, tegemist pole traditsioonilise jutuloomega: tekstid meenutavad laiaksvenitatud või -litsutud anekdoote (või lorilugusid või paroodiaid?). See vahel töötab (nagu nimilugu ja selle totter armastus) või vahel sööb iseenda saba (need kaks merelugu lähevad tüütuks – või noh, autoril ehk oligi plaan kirjutada sellist ennasttühistavat teksti?).

Seda kogumikku sai päris huviga oodatud, Gombrowiczi draamad oli kunagi suur lugemiselamus (laval nägin vaid “Laulatust”), eks nüüdki ootasin pöörast ja hingekriipivat fantaasialendu... aga need jutud pole nagu päris see, näidendite tegelassuhete rägastiku asemel on enamasti ühe kangelase visklemised, mis oma süvitsiminekutega ei hakka nagu nii... ligitõmbavalt tööle. Parimaks looks “Neitsilikkus”, kus kaks noort armastajat ilukõnetsevad üsna rämeabsurdses maailmas. Tüütuim oli see “Juhtumid...”, mis keris ja keris oma veidrat jutulõnga ning hakkas üha korduma ja korduma (igavaks jäi, lihtsalt kirjandusliku jõuproovi sooritamise eest ei saa öelda, et “vinge värk”).

Arvatavasti on tegu raamatuga, mille uuesti üle loen, kui on rohkem aega ja mõnusam olemine, praegu läks lugemine liialt kiireks kangutamiseks (muidugi, milleks siis lugeda, kui tunned, et pole õige aeg).

Kommentaare ei ole: