Lugu tulevikust ja minevikust ehk...
mis juhtus? Arheoloogid (tulevikust?) teevad väljakaevamisi ja
avastavad eri kohtades mitmesuguseid esemeid, mida siis dateerivad
kõiksugu ajastutest ning selle pealt püüavad leida, mis tollele
ajastule on iseloomulik, mis võis juhtuda, millele need esemed
viitavad, millised dünastiad või konfliktid valitsesid. On
huvitavamaid ja igavamaid ajastuid. On tõlgenduste vastuolud ja
suured valged alad, aga eks need lahenevad teadmiste lisandumisega.
Loo peategelane avastab ühel
väljakaevamisel kihi, kust ei tule mingeid leide; ühel juhul aga
avastab patarei, mis paikneb täiesti vales kohas. Et siis... mida
sellised vastuolud tähendavad? Järgmine arusaamatust tekitav
küsimus – kuidas kunagi nii võimsa tehnoloogilise tasemega
ühiskond end nii täielikult maa pealt end pühkis? Mees mõtles ja
hakkas koguma teistelt arheoloogidelt neid väikseid ja tähtsusetuid
esemeid, mis ei tohiks kuidagi nende poolt uuritavates kihtides olla.
Ta hakkas leide laiemasse konteksti asetama ning viimaks leidis,
et... neid on petetud. Minevikus on arheoloogid ise kõiksugu
eelmiste ajastute esemeid maha matnud, ja nüüd kokkupandud mineviku
konstruktsioonid põhinevad nende peidupaikade leidudel.
Nüüd jäi küll mainimata arheoloogi
ja ta naise kurb lugu, mis omakorda viis mehe selliste avastusteni.
Igal juhul, tekst, mis rõõmustaks kõiksugu vandenõuteoreetikuid –
üldtunnustatud minevikutõlgendused on valed, meid sunnitaksegi
silmi sulgema jne. Tõsi küll, vaevalt et Jablokov niisuguse
eesmärgi endale seadis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar