Läbi kahekordse tõlke on ikka niru
lugeda – vene keelest on tõlgitud inglise keelde, seejärel tuleb
tekst kuidagi endale arusaadavaks muuta. Aga jah, lugu sellest,
kuidas slaavi füüsikud on avastanud viisi, miks võiks võimalikud
maailmad toimida. Või noh, neil oli kunagi teoreetiline nägemus,
mis see olla võiks. Aga... asi jäi poolikuks, sest füüsikud
armastasid üht ja sama naist, ning kui naine valiku tegi, pühkis
kaotanud füüsik instituudi tolmu jalgelt.
Kuid... ta ei kadunud jäljetult ajaloo
prügikasti, ta jätkas võimalike maailmade uurimisega, astudes
teoreetilisest praktikasse. Juhtub siis nii, et naise võitnud füüsik
otsib peale kõik neid aastaid naise kaotanud füüsiku üles –
naine suri vähki ja võidumees uurib, kas oleks viisi, millega naine
väldiks surma. Kaotaja-füüsik teatab kurvalt, et see on võimatu.
Võitja pressib peale, et ta prooviks, mille peale kaotaja sedastab,
et ta ongi proovinud – ja ükski variant ei lähe nii, et võidumees
ei kurvastaks. Mehed on kumbki omal moel murtud ja võitja-füüsik
tormab minema. Aga...
“We had debated once, with Oleg. Not just us; it was a popular question, fifteen years ago, in theoretic Everetts: is there a limited number of events in the world of continuous branchings? I said, yes, it is limited, and my arguments... God, I had no idea I could win the debate and lose my own life!” (lk 274-275)
Oeh, melodramaatiline ja
füüsikateemaline slaavi teaduslik fantastika, see kombinatsioon
kõlab kuidagi... retromaiguliselt. Ei saa kuidagi öelda, et selle
võimalike maailmade toimimise põhimõtte finessidele oleksin
kuidagi pihta saanud. Eks jah, draamat on ja igati kurb ka, ent
niisamuti rõõm, et tekst loetud ja võib unustada – mis pole just
kena mõte kirjandusteksti suhtes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar