18 detsember, 2015

Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana – Kettmõõgaga mõõdetud Maa. Saladuslik tsaar 3 (2015)

Nagu sedastatakse eessõnas, on “Saladusliku tsaari” kolmas osa tegelikult esimene kahest romaanist, ja tõepoolest, raamatu tegevustik lõppeb paraja cliffhangeriga – orkid vallutavad küll Rohani kindluse, aga nüüd tuleb suunduda Minas Tirithi poole, kus aga sepistatakse midagi õige kurja...

Lugu jutustatakse läbi kolme tegelase – varasemast tuttav kangelane Õnnepäev ning estronaut Kallose kaks poolt – Kal ja Los (no plusspunktid selliste... poolkangelaste eest). Romaani alguses on Õnnepäev maoljate juures vangis, ning Kallose kaks kehapoolt on niivõrd üles putitatud, et tegutsevad rahumeeli iseseisvate küborgitena (või kuidas neid kutsudagi), suurt igatsemata üheks ühinemisest (kuigi vahel on ametlikel puhkudel vaja).

On käivitunud maapealse jõudude ümbermängimine või ehk lõppmäng – osalevad ekshumaanid, maoljad, mutandid, maavõõrikud ja estronaudid, millegipärast lisandub veel üks osapool ehk digitaalid. Maavõõrikud soovivad kogu Maad ksenoformida. Estronaudid on hoidnud Ippoliti abil Baltimaid ja Skandinaaviat sellest ksenoformimisest puhtana. Nende kahe jäävad ekshumaanid, maoljad ja mutandid, kes kahe suure vägikaikaveos oma kahtlasi tegevusi teevad (ja kas nad üldse omavad suuremat pilti toimuvast – kuigi kes teab ekshumaanide puhul). Nii on maapealsed muteerunud inimesed suutnud... torpedeerida Ippoliti taevast alla (sellest on juttu esimese kogumiku ühes loos), mistõttu estronautidel on nüüd käed-jalad tööd täis, et maavõõrikute invasiooni muistsele hällimaale takistada. Millegipärast tõukavad ekshumaanid maoljad punkrisüsteemist välja, nii tekitades minirahvasterännu – maoljad peavad siis siirduma uut punkrit otsima, ja seda Õnnepäeva juhtimisel (sest tema on ainus, kes maapealseid olusid tunneb). Ekshumaanide järgi on sobiv koht Uus-Kiievi all. Ent enne sinna jõudmist tahab Õnnepäev tagasi saada oma kohta Tarbatu valitsejana jne jne.

Eelmise osa kangelasliku Kallose kaks osa Kal ja Los omakorda uurivad (algselt käsukorras, hiljem omapäi), mis pagan on toimumas Eestis ja Uus-Kiievis. Los ühineb Tarbatu all Õnnepäeva maoljate pagulasarmeega (esinedes Õnnepäevale tuttava papina), Kal aga läheb Uus-Kiievisse (tema esineb soome ärikana). Ja kuna tegemist ikkagi esimese romaaniga, läheb neil õige täbaralt.

“Saladusliku tsaari” maailm läheb üha keerulisemaks (juba see, kes on milline mutant jne, jääb hoolimata autorite seletusest vähe hägusaks) ja tekib küsimus, et kas autoritel on olemas lõppnägemus, kuhu üldse välja tahetakse jõuda – või on tegemist raamatust raamatusse areneva kirjandusliku organismiga (nagu aru saan, on neljas raamat juba töös, aga see vast annab mingisuguse vastuse Maal toimuvale – aga mis saab edasi estronautide tegemistega avakosmoses, siin on näiteks vihjamisi juttu Pluutost kui “eestlaste” asumaast. Eks eessõnas on ka üleskutse uute kirjutajate leidmiseks). Autorid teevad lugejatele elu kergemaks ning mitmel puhul osutavad reaaluste märkustega sellele, kus eelmistes raamatutes vastavad sündmused toimusid (ehk siis eelkõige asetuvad konteksti Metsavana esimese kogumiku tekstid, mis muidu mõjusid vähe võõrkehadena).

Natukene paneb kukalt kratsima see digitaalide teema, kuna mul pole eelmisi raamatuid käepärast, siis nagu ei mäleta, et neist oleks varem juttu olnud. Ja mis mõttes tuhat aastat punkris elanud inimesed (kes on lisaks Kallose läbi mürkgaasi saanud) ehk maoljad on ikkagi... need kõige õigemad homo sapiensid (lk 165)? Kuidas nad saavad olla sarnased neile Tooni-eelsetele inimestele? Rätsep räägib küll maoljate puhul kääbusteks taandarenemisest (muidu päris hea sisu kokkuvõte, tundub, nagu ise oleksin käesolevat postitust kirjutanud staatilises mõttevaeguses), kuigi tekstis on pigem vihje, et kuuinimesed ja maapealsed on justkui olude sunnil muutunud pikemaks (ent tõepoolest – kuidas saavad maoljad muutumata olla? Või siis rõhk ikkagi sellel, et maoljatel polnud kokkupuudet maavõõrikutega?).

Ehk jah, loodetavasti järgmises raamatus selgub, mida põrgut tehakse Uus-Kiievi katakombides. Mida plaanivad ekshumaanid, kas estronaudid koos teiste kuulastega suudavad maavõõrikute invasiooni Maa viimasele vabale maalapile. Ja väiksemas plaanis ka Õnnepäeva ja digitaalide saatus.

Krošetskin suudab meeldivalt üllatada – kui kaanekujundus on nagu on, siis mustvalged illustratsioonid on tõepoolest normaalsed. Ehk siis, vähem kirkaid värve?

Kommentaare ei ole: