01 jaanuar, 2017

2016: parimad uued raamatud

Lugesin ka sel aastal mõned raamatud läbi. Muidugi oli enamik ammu juba loetute ülekordamine, sest eriti meeldivad mulle nüüd (jäin rongi alla, aju sai muuhulgas ka korralikult põrutada, millest tulenevalt väsin kergesti) need teosed, mille olen juba väga söödavaks tunnistanud.
Ning üldse ei olnud loetud raamatuid just väga palju.

Aga mis seal ikka, kuigi üldülevaatust ei tee (kui ma ei mäleta raamatut, ei saanud ta ju väga hea olla?!), esikolmiku uutest loetutest ikka moodustada võin.

3. Mairi Lauriku "Süsteem".
Ulmeringkonnas kuuldud rahulolematuse järgi ootasin halvapoolset raamatut. Aga see oli hoopis üllatavalt okei postapokalüptilise maailma kirjeldus, milles ühe inimese ebatavaline saatus kõvasti vahtu keerutas. Üsna usutav.
Naiste positsioon ühiskonnas oli küll veidi veider, ikka oli eeldatav, et just naine laste sündides koduseks jääb?! aga enamasti oli tegu täiesti hea raamatuga. Mitte "Eesti kontekstis hea", vaid päriselt heaga.
Algernonis kirjutasin ka oma muljetest.

2. Moni Nilssoni "Tsatsiki ja Per Hammar". Ehe näide, kui vähe ma UUSI raamatuid lugesin. Oleksin seda rohkem teinud, oleks lihtsalt "päris normull"-lugemine olnud, aga mingit kohta ta küll ei saaks.
Ent uute raamatute põuas saab TEISE auhinnalise koha. Saab selle eest, kuidas usutav lugu, Tsatsiki (jätkuvalt poiss ka raamatusarja vist seitsmendas? osas) kasvab, sõbrad muutuvad järjest olulisemaks, ent ikka kõik ei õnnestu, ei lähe, nagu plaanitakse, armastus pole igavene üheski eluetapis ning jamad tulevad ka sinna kohta, mis seni turvaline tundus.
Mulle eriti meeldib Tsatsiki-lugude juures, kuidas häbi ei ole eriti olemas - autor ehitab mingi maailmapiinliku olukorra ning lahendab selle tegelaste "nojah, läks vähe veidralt jah"-tõdemuse ning unustamisega.
Meeles peetakse hoopis teisi asju.

+ lugesin selle paari päevaga läbi. Väga ei loe enam sedasi raamatuid, sest väsin kohutavalt ära ning ainult Väga Tahan Teada ja Tunda, Mis Saab, hoiab mind pikalt järjest raamatu küljes.

1. Esikoht peaks ikka mingile väga raputanud teosele kuuluma?
Tühjagi. Mind raputasid ainult taaslugemised. "Valguse isand" ja "Valge kaardivägi", Joel Sanga "Vigade parandus" ja "Viimane ükssarvik" (mingi V-aasta oli v?)
Aga kõige enam uutest raamatutest läks hinge R.J. Palacio "Ime".
Siin on Loteriis sellest enam juttu, kes meenutust vajab.

Ja tuleb ka mitteaumärkimine.
Pikkkkkkalt viimase koha saab 2016 loetutest Mann Loperi "Kellest luuakse laule".
Sellest kirjutasin ka Algernonis. Olen täiesti hämmingus, et täiesti kirjaoskajana saab nii halva raamatu üldse kirjutada!

Kommentaare ei ole: