Kui eelmises raamatus oli jänesel mure, et kõik pole ta lemmikvärvi roosa, siis siin on linnuke, kel pole häält. Kõigel ja kõigil ta ümber on hääl, aga temal mitte. Lind nimega Eli on seetõttu väga kurb. Aga ühel päeval toob meri kaldale toruja moodustise, mida võiks nimetada pasunaks. Puhub Eli ühest otsast, ei juhtu midagi. Puhub teisest otsast, kostab raamatu pealkirjas transkribeeritud heli. Eli on õnnest vapustatud - tal on nüüd hääl! Mitte nii ilus kui teistel, aga igati omapärane. Teised loomad-linnud tulevad niisamuti sellist erakordset lärmi kuulama. Kuid siis teatab kala Albert, et pasun kuulub tegelikult Siimule, kes on nüüd peale selle eseme kaotamist väga õnnetu. Et Eli on lastele eeskujuks, asub ta seda Siimu otsima, otsib päevi ja öid, taevast ja vee alt. Ning siis…
Ühesõnaga, mõnes mõttes on tegu justkui klassikalise loomismüüdiga, aga siin kirjeldamata jäänud finaal jõuab hoopis kunsti alge kirjeldamiseni - looduse asemel on artefakti loomine. Võrreldes jänese raamatuga on illustratsioonidki ekspressiivsemad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar