Sain kätte ja hakkasin ka üsna ruttu lugema. Sest hullult naljakas raamat hirmsatest asjadest nagu vaimuhaigused tundus hullult hea mõttena.
Nüüd on ilmselt õige hetk öelda, et autor kirjutab vähemalt pealtnäha (mina, muide, ei kahtle) oma elust. Ta on naine, noorukese, ent mitte pisikese tütre ema, kirjanik, topiseentusiast, kasside pidaja ning haldab ühtlasi oma kehas ära mitmeid vaimseid ja füüsilisi haigusi.
Raamatus on arvukalt lugusid tema elust.
Kuna ma olen suhteliselt sarnane isik ise, ema, naine, kirjutaja, kes kannab oma kehas kaasas depressiooni ja korralikku ajupõrutust ning mul oli isegi kass (kes ajal, kui haiglas olin, koliti mu ema juurde ja jäigi sinna), lootsin kuidagi, et seda raamatut lugedes on mul autoriga hea ühtekas tunne.
No oli - ja ei olnud ka.
Vaata, raamatutvustus oli "hullult naljakas raamat ahistavast depressioonist ja vaimuhaigusest". Ja siis ma naiivselt ootasin, et raamat oleks naljakas.
Tühjagi ta naljakas oli.
Naljad - mida oli tõesti lademes, enamasti "ütlesin-mõtlesin oma ebateaduslikel assotsiatsioonidel põhinevat asja ebasobival hetkel" - polnud õnneks piinlikud, aga mõjusid ikkagi kistuna. Ütleme: ma usun, et autor võibki niimoodi mõelda, aga kas kõik need korrad tuli tõesti kirja panna, kui nad niiväga sama mustrit järgivad? Tüütuks ei läinud v? Mul lugejana küll läheb!
Aga oli ka ühtekas tunne. Lõpus poetasin paar pisarat. Sest neist hirmsatest asjadest, vaimuhaigustest ja koletistest kirjutab ta tõesti ehedalt. Arvan, et ta teab, millest loob. Ning seda õudust lahti mõtestada, enda ees üha lahtimale ja lahtimale vedada, on hea tunne.
+ mina ei saa aru, miks vaimuhaigus peaks häbiasi olema. Aga millegipärast ühiskonnas ikka veel on. Mida enam on neid, kes seda ei häbene, seda vähem on neid, kes asjast rääkimist juba jubedaks fopaaks peavad, et see olemas on, on veel hullem.
Valust ja õudusest kirjutab ta väga hästi - kahju, et suurem osa raamatut oli seda hullult naljakat osa täis.
Aga sealt lõpust, mille ajal nutsin:
"... Iga kord, kui mõtlesin, kuidas keegi neist võis selle peale tulla, et elu oleks ilma nendeta parem, meenus mulle, et mina maadlen sama asjaga, kui mu aju mind tappa üritab."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar