Kurblik lugu noorest mehest, kes peab vähi võitmiseks oma silmadest loobuma. Aga et tegemist on lähitulevikuga, siis pannakse talle tehissilmad (sama juhus oli tal lapsena, kui vähiravi tõttu asendati jalg tehisjalaga - ja seetõttu ei lubatud tal enam uisuvõistlustel osaleda, kuna see jalg on parem kui “päris”jalg). Kuid tehissilmad… need pole need. Teised temasugused on lasknud omale panna kõiksugu eriliste värvidega silmi, aga tema tahab oma tumepruune silmi tagasi - selliseid nagu on teistel tai päritolu inimestel. Eks siis peab leppima tumesiniste kui kõige tumedamate tehissilmadega.
Ja inimesed, mida need temast arvavad peale vähist jagusaamist? Kui ta läheb tagasi tööle nende teistsuguste silmadega (ta sõbranna küll arvab, et nii peaks ta naistele rohkem meeldima - aga mida need kohtingul temast arvata võivad, kui ta peaks mainima, et sai sellised silmad vähioperatsiooni tõttu?). Kes ta nüüd on, tavaline inimene või transhumaan oma tehisjala ja tehissilmadega?
Et siis selline vähe poolpiduselt mõjuv lugu vähist ja sellega toime tulekust, inspireeritud autori enda karmidest kogemustest selle haigusega - “vähki ei tohi idealiseerida, see on lihtsalt üks väga vastik haigusvorm”. Ei saa öelda, et peategelane just muljet avaldaks, samas saab kinnitada, et kindlasti on inimesi, kellele see lugu vägagi korda läheb; tekst on omal moel huvitava vaateurgaga.
“His cancer was rare, they told him. Even rarer for it to be in both eyes, still rarer to be so aggressive. It felt like a great bitter joke at one point, that out of all the people in the world he had beaten every probability, but instead of a lottery jackpot he’d won cancer.” (lk 78)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar