Kõigepealt tuleb jagada rõõmu, et ajakiri on edasi liikunud parema kujunduse poole (no kui midagi kukalt kratsima paneb, siis Pegasuse kasutamine on selline… ma ei tea, vanamoodne poos). Eelmine minimalistlik valge-punane polnud vast Jüri Kaarma paremaid töid, selline hallus mõjus… no see ei torganud kuidagi silma, see ei kandnud välja. Nüüd siis on toonud Asko Künnap natukenegi rõõmu ajakirja väljanägemisse. Koos kaanekujundusega on muutunud šrift, vähemalt esikaanel on see igati kena; päis meenutab mu meelest Loomingu algusaegade “Loomingut”. Niisamuti paistab ajakirja sisu olevat tuumakam kui keskmiselt - seega loodetavasti on toimetusel ees kena aasta.
Kivirähki lugu on sellest, kuidas vaimuhaige elab maailmas, kus ta peab Loomingu Raamatukogu numbreid kaanest kaaneni lugema, 60 aastat jutti. Sest ta on haritlane! Koolis ei käi, tööd ei tee, viimaks on vanadekodusse kupatatud - tema loeb päevast päeva aina ilmuvaid LRi raamatuid - sest see on maailmakultuur! Eks ema püüab poega naisele ajada ja isa omakorda traktori selga istutada, kuid mees teab, mis mees teeb - tema loeb kasvõi lumehanges istudes uut LRi raamatut, olgu see siis leedu autori lühijutud või mõne prantslase mõtisklused ilmavallast.
Et siis selline kivirähklik kummardus sarjale ja kultuurielule. Nagu näha, maaniaid võib olla igasuguseid, küllap siis leidub ka mõni alternatiivse maailmakogemusega inimene, kes on pühendunud.... maailmakultuuri ahmimisele niivõrd kitsas voolusängis (sest sarjast saab vaimustuda ka elutervemalt). Tekst pole Kivirähki kohta just tugevamate killast; paistab, et ühe soojaga kirja pandud, justkui pikem ajalehte kirjutatud etteantud teemal tähtpäeva mõtisklus tuntud kivirähklikus laadis. Aga noh, keskpärane Kivirähk on ikka üle harju keskmise.
Täismahus tekst on siit loetav.
laiapea
Täismahus tekst on siit loetav.
laiapea
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar