31 mai, 2018

Adrienne Lints - Aovalgel (1928)


Halba luulet on ikka mõnus lugeda, selle kogemine avardab kuidagi … keeletunnetust. Muidugi, luulekogu sisu järgi paistab, nagu autor olnuks kirjutamise ajal koolitüdruk, seega pole tegemist väga koleda kogemusega. Lihtsalt et … autorile meeldib sõnu ritta seada, aga et kas sellest midagi sisukamat moodustuks, ei julge just väita.

Igal juhul, juba nende luuletuste sissetrükkimine oli päris transilik kogemus - seda, mis eelmisel real võis kokku luuletatud olla, oli peast pühitud juba sekunditega. Eks tekib küsimus, kas need luuletused on üldse deklameeritavad - aga eks muidugi inimestel on erinevad keeletunnetused.



Koidu kumal.

Öös hõljub hämarikuvarje koo
kui vaikselt immitseva valu virve.
Ka pysimatu, kiire tuulehirve
on uinutanud vaikne hõbelilin -
öö salalise hõbekandle tilin.

Ja laineist kallistavaist uhut rand
on alles unelmile võrku mähit,
kui majesteetlikult ju taevas ehit:
Pilv-luikedest kant paadis päike jaunis,
on sinerduses sädelev ja kaunis.

Tuul võimsalt voogab - järsku peatub siis,
ja ärkav elu pyhalikult tummub.
Kui templi kirgas katus taevas kummub:
momendiks vaikus - peatumas kõik palvel, -
siis hingestunud loodus viibib valvel.

12. V. 26
(lk 12)



Päikese tõus.

Kui hõõguv tulikera - horisondilt veerev -
kui purpurketas, veres paakund kuu
on põuapäike, kohutav ja verev.

Kuid peagi leekides ta kõrgel lõõmab ju.
Ta suudlusist - kuis kõikjal ärkab elu
ja vaikselt taganeb öö - sume, kahvatu,

Öö taganeb. Ta jahutavus, kargus, vilu -
kõik pagevad, kui lõõmab päikse pilk.
On lõpnud suviöine hämarus ja ilu.

Maas, rohuladval kiigub yksik kastetilk
kui kalliskivi särav, silmapisar,
sääl vastu peegeldub õrn päikse helk.

28. VII. 25
(lk 15)



Meri

Sind ehtind loojeneva päikse hurm,
kui mõrsja pulmaryys sa - võluv naine.
Su põuesygavustes uinub surm.
Nyyd oled veetlev, rahulik ja kaine,
kuid kui su rinnas mässab metsik turm
siis kadu, hukatust toob liuglev laine.
Kui amazoon sa vihaselt siis võitled
ja loodusvägedega ylbelt sõitled.

Kui kihutaksid ratsanikke karjad
nii võikalt õõtsub kogu merepind,
ja heitlevad su vahutavad laineharjad.
Ei tunne halastust su raudne rind.
Sa saladusi tinaraskeid varjad,
kaasteadjaks mille yksik merilind.
Sa hirmus, võitmatu - kuid siiski ilus,
su pinnal kaunis sõuda tuulte vilus.

5. VII. 25
(lk 16)

2 kommentaari:

Kummatigi ütles ...

Kas see puhas tundlev loodusluule või midagi sellist pole... romantism? Või midagi...

kolm ütles ...

Noh, hiljem on ka isamaalist luulet emadele ja laulupidudele.