Tegevus leiab aset 1720. aastal Tartumaa aladel. Kuskil kaugel käib veel Põhjasõda, möödunud katk ja sõjategevus on laastanud Eesti alasid, allesjäänud külades on ühtaegu tühje talusid, põliselanikke, teistest kohtadest sisserännanuid. Rohujuuretasandil on siis paras segadus ning mälestused katkust ja sõjahaavadest, samas mõisavalitsemise koormus on samasugune ning vene võimu kinnistumine käib talupoegadele lihtsalt üle pea.
Ühest külast on kaduma läinud õllekatel. Kui uued ja vanad külaelanikud pöörduvad oma teadjamehe või arbuja (või kes iganes ta ongi) poole, et see leiaks oma võluvõimete abil varga, siis see oma külast varast ei leia, küll aga paistab süüdi olevat naaberküla mees, kes hilja aegu nende külast kiirustades läbi sõitis. Viimaks minna mõisa kupja saatel selle mehe koju ning tuuakse omakohtu ette, kus piinamise abil soovitakse süüle kinnitust saada. Süüdistatav punnib vastu, purju joovad mehed muutuvad vägivaldsemaks.
Omal moel võiks seda teksti pidada koguni etnoõuduseks, kuivõrd … maagiat ju väheke kasutatakse ja vägivald on õige kole. Ootamatu, et Traat nii … mölluteksti kirjutas (muidugi, ma pole Traadi loominguga suuremat kursis). Huvitav on muidugi näha, kuidas tegelased räägivad (on see siis rekonstruktsioon tollasest keelepruugist või kohandatud tartu murrak), kuidas kajastuvad Põhjasõja sündmused (mil viisil vene vägede inimröövist õppust võetakse või siis üks tegelane sai maakaitseväelasena Tartu piiramisel kivimürsuga pihta) või see rahvausundi teema, mis ootamatul kombel on talumeeste jaoks õige oluline kohtumõistmisviis ja jõuab viimaks Tartu maakohtussegi. Nojah, see on muidugi kõik eelkõige Traadi nägemus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar