Löoke
Üks pääw ollin õige kurb.
Monnikord innimenne teab, kust asjast kurbbus tulnud: kas ta on üks pahha assi
kuulda sanud, ehk üks kahjo on temmale juhtunud, ehk üks rööm, kelle peäle ta
lotis, on temmalt ärrawoetud: oh kui mitto asja woib olla, kust innimesse meel
kurwaks lähhäb! - Agga kui ta teab, kust hallikast se murrejöggi on hakkanud
wäljajooksma, sis ta ikka enneminne woib temma käest peäseda.
Wata, kui kaewo puhhastakse:
peält ammutakse wessi keik wälja, ja kui pohhi jubba wastopaistab, siis monni
narts ehk tuust wee sone ette; siis woib sedda kaewo pohja - kui paad al on -
kas luaga puhtaks pühkida, kui toa porrand, keik äred ka puhhastada - sammalt,
rohto, sened ärra; kui soon lahti woetud, tulleb nirrisedes ueste wet sisse:
kaewus jälle selge wessi.
Agga kust sa siis hakkad toppima,
kui sa ei tea, mis asjast se kurbbus sinnule tulnud? - Se on kui monni haigus,
mis ka mittokord nenda teädmatta so peäle tulleb, et sa ei sa arwata, on se
tössiselt tulnud, woi jogist, käimissest woi ärrakülmetamissest, ehk mis se
öiete on. Pea haie, rinnad pistwad, köht wallutab, keik kehha wässind!
Nenda olli minno waim, et kül
ihho külges polnud ühtegi teadawat wigga. Kewwade hallatus alles, talwe
wallitsus weel iggal pool nähha ja tunda, jahhe tuul, lummi metsa äres, ei
lehtä üht ainust pude külges.
Käisin pölludest läbbi süggawas
murre möttes: kord löoke ülles omma mulla mätta alt, lendab, laulab,
körgeminne, nago puhtaks wahhel; jälle wöttab uut joudo ja römo, minna watasin
ikka alt järrele tema üllendamist; kül ta läks ka körgeste, ikka üks laul ja
armas lahke wiis.
Korraga nagu somussed kukkusid mo
silmist, nago taewa uksed olleksid lahti peäsnud, nago inglide terretamist
kuleksin üllewelt:
Oh innimesse hingeke,
mis waewad sind ni raskeste?
Sa mötle parrem taewa peäle,
ja tösta omma römo heäle,
et surmatund wiib ellusse,
ning Jesu armo süllesse.
Ja Löoke laulis, ja minno südda
laulis ka, ja keik kurbbus olli kui käega ärrapühhitud. -
Sest aiast, ni mitto kord, kui
löokest kulen laulwad, warsi on iggawenne ello mo möttedes ning süddames.
Salmikene. “Pange tähhele need
linnud, mis taewa al; sest nemmad ei külwa egga leika, egga panne toito aitade
sisse, ja teie taewane Issa toidab neid. Eks teie olle palju üllemad kui need!”
Matt.6, 26
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar