Ilma soovitamiseta poleks ma iial taibanud seda teost kätte võtta. Kui oleksin veel 16, mil lugesin kõike, mis eesti keeles olemas ja kus lugu oli (kaks asja jätsin pooleli - Švejki ja Thil Uelenspigeli, aga mitte, et nad oleksid nii jäledad olnud, et lugeda ei kõlba, vaid mul oli "ma ju tean, mis edasi läheb, samas stiilis vaimutsemine aint" ja see peletas), vast siiski, ent olen 38 ja kipun valima ka parimate seast.
Ent soovitati. Isegi laenati. Seisis mul aknalaual pea aasta, aga viimaks lugesin.
Ja hästi tegin.
Viimane "Täheaeg" on mul igaviku pooleli olnud, arvasin juba, et sedasi loengi nüüd. NIIIIIIIIIII aeglaselt - aga siis sai "Trollide meri" viie päevaga läbi ning ilmselt on asi ikka raamatus ka, mitte ainult minus.
Tegu on noortekaga. See tähendab, et seksi ei ole ja positiivsel kombel isegi armulugu mitte, kuigi üks peategelastest on poiss ja teine tüdruk vanuses umbes 12. Ajaloolise romaaniga (detailid tunduvad õiged ja tabavad, kuidas majad olid ehitatud, mismoodi nööri tehti jne) ja üleni fantaasiasse kuuluva teosega korraga, sest lisaks arheloogiliselt tõendatud või kroonikatest võetud headele detailidele olid loos olulisel kohal ka no-selline-suur-maailm-ongi VÄGA mütoloogilised olendid, maad ja võimed.
Noortekale - heale noortekale, loomulikult saab ka seda žanri väga jõledalt kirjutada - kohaselt on tegevust palju ja see on põnev. Loos liigutakse algul väiksemal skaalal, siis suuremal ja siis veel suuremal muudkui kohast kohta. Kogetakse mitmesuguseid asju, nähakse teisi tegelasi mitut moodi. Kõik on korraga lihtne ja samas keeruline, vaid väga vähesed tegelased ainult Head või Halvad ning nendegi taustast on aimata, et uurides rohkem, leiaks mõndagi.
Mulle meeldib realistlikkus ses raamatus, kusjuures kõik mütoloogilised tegelased ja kohad on sama realistlikud kui mittemüütilised. Mulle meeldib samuti, et hoolimata realistlikkusest, kusest, sitast ja haisvast veest, oli kõigel juures "kuidagi saavad asjad ikkagi korda"-maik.
Lugu, mis kulgeb sõbralikult, mis siis, et vahepeal ohtlikult. Sõbralikkus kannab läbi seikluste, väikeste teraste filosoofiliste tähelepanekute ning tegelaste transformatsioonide.
Ainus hoiatus: sel raamatul on halb karma; tema ainsad puudused on alguses.
Esimesel leheküljel on lausestusviga (ülejäänud raamatus ei leidunud minu meelest ühtegi) ja kui lugeja selle teost kohe jama kilda liigitamata üle elab, on veel peategelase õde Lucy, kes on täiesti väljakannatamatult juhm. Olin meelt heitmas, et muidu täitsa toreda raamatu sees säärane idioot leidub ja kõik ära rikub - aga kuskil leheküljel 130 räägib ta mõned lõigud mõistlikku juttu, mis selgitab ta käitumise ära, ja tegelikult ongi pea kõik muu tore. Algus nõuab veidi vaprust, aga kui inimene ei jälesta rumalaid tegelasi niivõrd kui mina, nii vähe, et pole õieti kõneväärtki.
See on hea ajaviitekirjandus.
10 kommentaari:
Kuidas on võimalik ilukirjandus ilma rumalate tegelasteta? Need on ju osa lõbust (ja meeleheitest, muidugi).
Erikson =)
Minu arust tegelased (ei elus, ei kirjanduses) ei tohi olla rumalad, lihtsalt nad on puudulikult informeeritud. Elik nad teevad erinevaid otsuseid, sest neile kättesaadav andmehulk on erinev.
Jah, ka see, mis tundeid kehas millegi peale tekib, on lihtsalt hunnik andmeid ja nende tõlgendamine.
Aga kui inimesel (väljamõeldud või mitte) ON andmed, aga ta lihtsalt ei kasuta neid, on mus nutt ja hala ja õudus, ma ei saa sellest aru ja nutt ja hala ja mingi õudusest kangem sõna.
Ma ei saa sellest aru ja ma ei taha sellest aru saada ja iga kord, kui olen sunnitud oma maailmapilti võtma, et inimesed teavad, aga ei kasuta neid teadmisi, on mul ahastus ja ahistus ja KUIDASNIISAAMA?!?!
Kas siis kirjandus võib jäljendada elu, aga teatud määrani?
Et tegelaste rumal käitumine peab olema põhjendatud? Nii ei saa ju... Või ma saan "rumalusest" tõesti teistmoodi aru (ehk siis rumalus on eelkõige laiskus ikkagi?).
Teatud irratsionaalsus on vahva (vt nt Dostojevski hulle tegelasi - nad ühel hetkel lihtsalt on inglid, ja teisel sitapead, ja kolmandal suvalised kõrvaltegelased - ja kõik ei ole autori poolt põhjendatud).
No minu jaoks on rumalus see, kui teatakse küll, aga ei kasutata neid teadmisi, lihtsalt ignoreeritakse.
Kui üritatakse kasutada, aga ei tule välja (vt allapoole), saab inimene andeks, sest ta vähemalt püüab. Aga kui lihtsalt ignoreeritakse osasid vastuvaidlematult eksisteerivaid detaile, sest need ei sobi juba ette kujutatud tervikuga, ma ei saama aru, mismoodi niimoodi saama.
Mul on teistmoodi ehitatud aju.
Ja noh - rääkides kirjanduse ja elu paralleelidest: ma ei kaldu ka elus uskuma, et inimesed on lollakad, kuitahes sageli seda endale kinnitan =)
Ma enda sees ikkagi usun, et olen millestki valesti aru saanud, on asju, mida ma ei näe, mis panevad inimesed ajutult käituma, ei ole ju võimalik, et nad lihtsalt ei näe mulle ilmselget???
Elik on teadmine, et inimesed on lollakad, aga ma sageli ei rakenda seda, sest teadmine on teoreetiline, ma ei suuda üleni sisse võtta, et inimesed ONGI sellised =P
No inimesed võivad ju sinu või minu jne käitumist ka lollakaks pidada, kuna see ei vasta nende kogemusele.
See on umbes nagu FB kommentaarid - "kuidas inimesed saavad *niimoodi* mõelda, kui on ilmselge, et... et... see ei ole absoluutselt niimoodi!".
Ühesõnaga ("järgi mu sõnu, aga mitte mu tegusid"), igal autoril on õigus kirjutada just niimoodi nagu ta enne trükkiminekut õigeks pidas; küllap tema jaoks on see just õige tervik (või siis - see on õige auk tervikus, tervik võikski just lipendada, sest... no mis iganes see põhjus ka talle oleks).
Aga me vist ajame kumbki oma joru :)
mul on tunne jah, et me jutt ei haaku üldse.
Sest MUIDUGI on igal autoril õigus kirjutada just nii, nagu ta tahab. Kas ma olen kuidagi seda kahtluse alla pannud tahtmatult?
Ja õige auk tervikus vms ei tule mulle üldse teemast tuttav ette.
Ma üritan seletada, miks ma ei salli lolle tegelasi: ma ei usu lollide isikute reaalses elus olemasolemisse mingil sügaval baasteadvuse-tasemel, ja seega on mul tunne, et kui neid kuskile kirjutatakse, moonutatakse sellega tõelust.
Et tegelt mitte, ei muuda, et mul säärane TUNNE on.
Noh, ja mina kirjutan vahetevahel sellest, et kuidas saab sinu või minu baasteadvuse-arusaam olla see kõige õigem arusaam. Sinu või minu jaoks jah, aga sellele, keda mina või sina peaks rumalaks... võib just see olla veidi rumal.
Woohoo!
Aaa =) SEE selge asi =)
Sellega ma olen nõus muidugi.
Heh, naljatilgad, te jōudsite järeldusele, et objektiivset rumalust pole objektiivselt olemas. Ma subjektiivselt: kindlasti on.
Subjektiivselt võttes on objektiivselt olemas, sai nagu väidetud. Või ei?
Postita kommentaar