Kuna möödunud sajadi viiekümnendad aastad on ka minu jaoks Vana Aeg, lugesin mitte ainult huviga "kuidas tema seda nägi", vaid ka huviga "mismoodi see siis oli."
Muidugi on siin sama käekiri, mis Tiia Toometi vanaaegsetest asjadest rääkivates raamatutes ikka: vana aja klassijuhatal oli siuke nimi ja olemus, vana aja klassikaaslased olid sellist (meelde jäid multitalent Martin ja istuma jäänud Maia, jutustaja Toivo ja kaebupunn Tiit, pinginaaber Malle ja ... olgu, rohkem ei jäänud). Vanal ajal kirjutati selliseid märkusi ja koolitee oli siuke ja siuke. See on armas lähenemine, korraga isiklik ja samas ajaloolist tõde järgiv, aga pean vajalikuks mainida, et kui mina lapsena esimest Tiia Toometi raamatut lugesin, ma küll vahet ära ei teinud, et oot. Need on ju tema isiklikud mälestused - ma lugesingi nii, et vanasti ütlesid kõik emad nii ja kõik jonnihood olid sellised ja sellised.
Nüüd ma saan aru küll, aga nüüd ma olen ka palju kauem täiskasvanud kui laps olnud.
Päevikud olid meil kaheksakümnendatel küll sarnased ja mhmh - kõik teadsid, et inimesed peavad oma kodudes ikka jõule, lihtsalt sellest avalikult rääkida polnud sünnis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar