
Miinuseks on šrifti kasutamine, taheti imiteerida nö vanaaegset kirjutamiseviisi, ja seepärast siis selline vinksvonkslev trükitähtede kasutus. Tagasihoidlikult arvan, et seda polnuks vaja, võinuks rahulduda silmale rahulikumate trükitähtedega.
Ja nüüd vaidlen eelöeldule mingil määral vastu. Tuleb tunnistada, et Akuninit lugedes tekkis tunne nagu raiskaks aega. Ei saanud teada suurt midagi uut, ei tekkinud meeldivat võimalust arendada tuntavalt oma ülivajalikke empaatilisi, intelligentseid ja üleüldisi teadmisi. Romaan, mis baseerub eelkõige võimaluse andmisel end välja lülitada reaalsusest, sarnaneb oma mõjult arvutimängulisse maailma põgenemisega, omahetkede ja elu edasilükkamisega selle ajutise varjamise teel millegi haaravalt tühisega. Lihtsalt midagi muud, äraolek, kuid sesse samasse reaalsusesse pole vahepealkogetust suurt midagi kaasa võtta.
Ja nüüd kolmas seisupaik ehk järjekordne eelmise arvamuse täiendav ümberlükkamine ehk siiras tõdemus, et Akunin on ikkagi väga hea, sest ajab muigama ja naerma ja tekitab positiivset meeleolu. Ja isegi meeleheitlikes situatsioonides säilitab ta mõnusa irooniasoone. Ning see iroonia ei kuulu üksnes jutustuse maailma, vaid tegu on ka eneseirooniaga ehk näiteks teeseldud imestus omaenese loodud jutustuse sündmuskäikude üle. Kuidas muidu saakski tänapäeval luua muinasjutulist süžeed kui mitte (enese)iroonia vahendusel? No näiteks kui aastat umbes sada tagasi Andres Saal pidas päris normaalseks, kui tema peategelased paksu metsa vahel teineteist juhtumisi leidsid ning hiljem selgus, et nad – näiteks – õde-venda, ammused armastajad vms on, siis Akunin teeskleb siirast imestust oma romaanis ettetulevate analoogsete imeliste sündmuskäikude üle. Ilmselt sest, et kui kirjanduses, üldse igasugustes (kunsti)narratiivides nii palju erinevaid lugusid olnud ning teooriate loomiseks nõnda palju aega ning võimalusi olnud, neid igatpidi täiustada ning üle teha, siis kuidasmoodi sa kordad sama klassikalist ehk maailma algusest peale kõige haaravamat ja olulisemat süžeed, hea-halva naiivset vastandamist, õnnelikku lõppu, muinasjutulist seikluslikkust argise elu peale nagu see võiks päris loomulik olla? Juba mõnda aega on parimaks kaitsekilbiks iroonia.
Teoses on kaks paralleelset süžeeliini, ühe tegevus toimub 18. sajandi lõpul, teise oma kaasajas. Ühendavaks lüliks on ilmselt kirjaniku inspiratsioon, mis sundis kaht päris erinevat jutustust ühtede kaante vahele suruma, ideeliselt võib aga pidada sidujaks korruptsiooni ning seadusest kõrgemal olevate jõudude tegevust, selle julmust ning ebainimlikkust.
Pisike kõrvalepõige Agatha Christie maailma
Juhtumisi pähe pandud võrdlus varem loetud Agatha Christie raamatutega seisneb selles, et kuigi nimetet naiskirjaniku teosedki enda erilisse maailma kisuvad, ei tundu tema lugude lugemine samaväärse nö aja raiskamisena, nagu tunnetasin seda Akunini puhul (päriselt ei oska ikkagi seletada, miks Akunini puhul see niiviisi toimis). Christie teoste kõigutamatu maailm sarnaneb väliselt küll meie omaga, kuid lähemal vaatlemisel on hoopis teistsuguste reeglite järgi käiv. Ma pole märganud, et mõni Christie tegelane kunagi areneks, vaatamata sellele, et kasvõi naiivne Hastings jälgib geniaalse Poirot´ tegemisi paljude aastate vältel, ei suuda Poirot´ mõttemaailm mõjutada Hastingsi oma, mis isegi viimasel kohtumisel Poirot´ga („Eesriie“ ) on jäänud lugejale häirivalt mõjuvale kergeusklikule tasemele. Ammugi ei saa rääkida romaaniti ja episooditi ettetulevate tegelaste arenemisest, nad on algusest lõpuni kõigutamatult kindla olemusega. Kuid Christie maailma võlu seisnebki just selles samas loodud kunstlikus paralleelmaailmas, mille reeglid just oma puisuse tõttu jätavad turvalise ning kindlapiirilise tunde. Ning Christie´t võib usaldada, mis tähendab, et kunagi pole tarvis karta pettumust igava, ettearvatava või arusaamatult ebaloogilise lahenduse näol. Tema ratsionaalse, loogilise, inimlikku headust väärtustava maailma tegevustik hakkab küll liikuma julmade ning kalkide fenomenide esilekerkimisel, ent isegi teoreetilisel võimalusel, et „kuri“ võidab, õigustab inimese üleüldist sisemist heaolemist Christie peategelaste vääramatu sügavutiulatuv idealism ja kõigutamatu aatelisus.
Lisaks sellele on boonuseks keskmisest kriminaalromaanist arvatavalt sügavam psühholoogiline analüüs – kõikidel tegelastel on kõigutamata ja kindel iseloom, aga ka sama ühetimõistetav välimus, mis Christie kirjelduses ei jäta võimalust teisiti mõistmiseks (nt kalkust väljendav näoilme, aristokraatlikud käed, nooruslikud silmad jms); küll peen välimuse kirjeldus, kuid oma peenususes ülimalt subjektiivne.
Tema teataval määral lihtsamaks ja loogilisemaks tehtud maailm käib nii kindlate reeglite järgi, et neid tolle maailma kontekstis kõrvalt jälgides ja analüüsides on võimalik tajuda psühholoogilist keerukust ning seda loogikat on võimalik reaalsesse maailma üle kanda. Ehk teisiti öeldes, Christie tegelaste enesessesulgunud, kapseldunud staatilisus on mitmekülgne; taoline mitmekülgsus esineb ka reaalsete inimeste puhul. Kuid erinevus on, et reaalsed inimesed muutuvad, arenevad, liiguvad, kui Christie tegelased on alati samasugused, kindlapiirilise iseloomu ja olemusega.
Christie ja Akunin
Ja kuigi Akunini kõne all oleva romaani tegelased on samuti suure kurja vastu võitlevad head, on Akunini hea-halb vastandus märkimisväärse lihtustusega, mistõttu muinasjutulisus ei tule välja üksnes ebatavalistest seiklustest ja imelistest juhtumistest, vaid ka teose ühest üldideest. Headus võidab (milles pole algusest peale kahtlust), „pahad“ saavad surma või kängevad oma vihasse. Ja kõige olulisem on oma hinge mitte maha müüa (üsna otseselt on seda mitmeid kordi romaani jooksul öeldud). Kuigi Akunini tegelased on vägagi iseloomukad, mitmeplaanilised ning esineb ka psühholoogilist arutluskäiku, puudub nende olemusest inimlik vastuolulisus. „Häid“ iseloomustab kõigi positiivsete omaduste olemasolu (isegi selline asi nagu ihaldet südame võitmise võime), „halvad“ on muidugi vastupidiste omadustega – ja naljaka klišeena mõjub „pahade“ kurjakuulutav naermine.
Kokkuvõttes soovitan Akuninit neile, kel soov meeldivalt aega viita, omast maailmast teraapiliselt mõjuvalt ära olla, aga ta pole üks neid autoreid, keda „raudselt iga inimene lugema peaks“. Kui juba Christie´st rääkisin, siis võimalik, et tema kohta nii radikaalset ja lihtsustavat hinnangut ei annaks; tahtmata oma isikliku austusega nimetet naiskirjaniku suhtes peale käia, mainin tagasihoidlikult, et Christie lugemine on veidi enamat kui pelk meelelahutus. See on ühe inimese (kirjaniku) maailma nägemise viis, mis vastuvõtliku lugeja maailmapiltigi avardada võib.
Tõmmates käesoleva kirjutise otsad kompositsioonilisse mullilisusse, mainin ülistavalt, et nii palju vaimukaid ja vaimulennukaid seiku pole küll ammu ühestki romaanist leidnud nagu neid kohtasin Akunini puhul. Eluterve iroonia ja huumor, ning halba ei saa ka õnnelik muinasjutuline lõpp teha.
“Mul on niisugune kahtlane tunne, et minu aeg minna Taevase Isa palge ette on varsti käes, kuid ta nagu tahaks, et ma enne lunastaksin pileti, milleks on ilmselt vist see raamat, sest nüüd, kus ma olen paljusid senitundmatuid asju hakanud mõistma ja paljusid asju hoopis uuest aspektist nägema, kaldun arvama, et see kohutav elamise kiirus, paikade ja inimeste ning töökohtade vahetus oli vaid selleks, et mulle näidata võimalikult rohkem elu ning viia mind kokku väga paljude suurte ja huvitavate isiksustega. See kõik oli selleks, et ma kunagi jäädvustaksin järeltulevatele põlvedele paljude toredate inimeste mälestuse. Samas peaks see raamat minu elu kaudu näitama ja õpetama, kuidas võib, kuid ei tasu elada.” (lk 3)
“Pilt Helmist oli nii masendav, et mu kolme ja poole aastane poeg läks toast välja trepi peale mind ootama. /-/ Olin koos pojaga päris masendatud meeleolus, kuid õnneks oli meil autos rotveiler Lotti, kes ei andnud tagasiteel suuremat mahti mõtlemiseks.” (lk 5)
““Uusimast ajast” edasi muutus ajaloo õppimine mulle täiesti vastikuks. Ma ei teinud õpikut lahti muuks, kui vaid selleks, et sodida täis need vastikud lõustad, kes sealt vastu vahtisid. /-/ Minu arusaamine toetus tõsielulistele faktidele, mida olin kuulnud emalt ja lugenud raamatutest nagu näiteks A. Kivikase “Nimed marmortahvlil”.” (lk 11)
“Kümnendas klassis armusid lootusetult oma klassijuhatajasse. Ta oli väga kaunis ja temperamentne naisterahvas, kelle abielu oli lõhki abikaasa joomarluse pärast. 33-aastane. Hiljem on vanus 33 saanud mulle mitmel korral saatuslikuks. Esimene naine, keda ma kallistasin, oli 33. Teine seaduslik abikaasa oli tutvumisel 33. Viies seaduslik naine ja minu ainukese poja ema oli tutvumisel samuti 33. Ning kui palju vahepealseid armukesi on ikka olnud 33. Minu meelest on vanus 33 kõige ilusam naisterahva iga. Naine on siis õide puhkenud roosinupp. Ta on oma täiuslikkuse tipul, omandanud õrnad, ümarad, pehmed vormid. Ihu on parajalt prink ja vormikas ning naine oskab olla nii võluvalt sarmikas ja õrn. See on iga, mil tõeline naine oskab panna meest sulama nagu vaha, ja oskab siis teha temaga, mida heaks arvab. Samuti on ta voodis saavutanud meisterlikkuse. See on muidugi minu individuaalne arvamus, kuid usun, et tõelised gurmaanid ühinevad minuga.” (lk 22)
“Tegin tule pliidi alla ning istusin laua taha “Reklaamlehte” sirvima. Järsku jäi pilk pidama kuulutusel, kus kirjandushuviline neiu kirjasõpra otsis. Mõtlesin, et kuna ka mina olen juhuslikult sama pisikuga nakatunud, siis võiks täitsa põnev olla kirjavahetuses. Väljavaated õnnestumiseks olid tühised, kuna neiu võis ju aasta jooksul elukohta muuta, naiseks saada, abielluda.” (lk 48)
“Hakkasime kiirelt ja hoolikalt pulmadeks ettevalmistusi tegema. Kõige tipuks selgus paar kuud enne seda tähtsat päeva, et mu mõrsja on õnnistatud olukorras. See tegi mind topeltõnnelikuks, sest, nagu ma varem mainisin, armastasin lapsi väga ja olin kogu aeg unistanud oma lapsest. Ma arvan, et kui ma oleksin sündinud naisena ja leidnud korraliku mehe, siis ma vist polekski muud teinud kui aina sünnitanud.” (lk 50)
“Tal oli viinalao juhataja koht vaba ning pakkus seda mulle. Hiljem, juba süsteemis sees olles, pidi olema võimalus baarmaniks edasi õppida. Täiesti loomulikult ma kohe nõustusin. See oli taas süsteem, kus raha liikus. Mina polnud kunagi harjunud palgast elama.” (lk 56)'
“Andsin raamatupidajale tema osa ning ülejäänu eest ostsin Niinale kulda, sest olime otsustanud abielluda ning Harkovisse elama asuda. Tegin kolossaalseid ettevalmistusi Harkovisse minekuks. Kõigepealt otsustasin minna puhkuse ajal kohapeale olukorraga tutvuma. Saatsin pagasiga ette mitusada kilo produkte: liha- ja kalakonserve, võid, tatart, konservpiima ja palju muud.” (lk 58)
“Arstiks osutus üks valgevenelanna, minu jaoks võrratu figuuriga daam oma parimais aastais. Midagi ligilähedast Niinale, kuid tunduvalt suurema rinnapartiiga. Kui ta mu poole kummardas, nii et ma kaeluse kolmnurgast sain sisse piiluda, oli mul vastupandamatu soov ta kohe rajalt maha võtta. Aga kuna ma suisa füüsiliselt vihkan vägisi magatamist, siis suutsin ma end taltsutada ning otsustasin selle kindluse hiljem vallutada. Mulle meeldib kohutavalt kindluste vallutamine piiramise teel. Kunst on viia asi nii kaugele, et kindlus ründab ise ja seejärel kapituleerub vabatahtlikult.” (lk 63)
“Kõik oli muidu kena, ainult üks viga oli: noku tõstis pead. Üritasin küll vanemõde Luule Liivile auku pähe rääkida. Elasime vastakuti ja püüdsin talle selgeks teha, et see on täiesti mõistusevastane, kui kaks head tootmisvahendit tegevusetult seisavad ja roostetavad. Mis oleks kui koopereeruksime ja moodustaksime artelli. Kinkisin talle selle mõttega sünnipäevaks isegi kuldsõrmuse, kuid tema vastu, et “ase”, ära jama. Teist nii tuima inimese sõpra pole ma elus kohanud.
Õnneks Aino Vetemaa, hea inimene, nägi mu piinu ja tal hakkas hale ning ta pakkus oma abi. Tal tütar Ääsmäel ning tütrel tore vaba ja vallaline sõbranna. Ainult siidipükste eest oli nõus meid kokku viima. Lubasingi suure hädaga talle need siidipüksid, kui asi tõsiseks peaks minema. Ja läkski nii tõsiseks, et 24. septembril ostsin talle siidipüksid ära, head Marati omad olid.” (lk 67-68)