04 august, 2009

Peter H. Gilmore – Saatanlikud pühakirjad (2009)


“Satanisti jaoks on mõttetu uskuda kristlikku Jumal vs Kurat maailmavaatesse ja olla Pimeduse Printsi poolel, sest kumbagi neist ei ole olemas. Lisaks ei usu me üleloomulikesse nähtustesse. Satanisti Jumal on tema ise. Saatan on inimese sümbol, kes elab nii, nagu näeb ette tema uhke, lihalik loomus. Mõned satanistid laiendavad selle sümboli ka entroopiale, arengujõule, mis hõlmab kogu loodust ja tekitab kõigile elusolendeile omase ellujäämis- ning sigimistungi. Satanistile ei ole Saatan teadvuslik olend, keda kummardada. Pigem nimetatakse sedasi igas inimeses peituvat jõuvaru, mida tahtmise korral vabastada. Seega lükkavad satanistid kõrvale ohverdamise kui kristliku hälbimuse – satanismis ei ole olemas jumalust, kellele ohvrit tuua.” (lk 31-32)

Raamatu algus paneb kukalt kratsima – muuhulgas on teos pühendatud mitmetele ameerika massikultuuri tegelastele (õudusfilmide staarid ja vanakooli sekspommid). Tekib kohe kahtlus, et kas siis siin esitatav satanism on mingi massikultuuri satanism? Hamburgersatanism pealiskaudsetele inimestele? Kahtlane. Või lihtsalt illustreerib seda, et autor on pärit nö samasugusest massist kui sina ja mina ning vaat milliste maailma vägevate hulka jõudnud. Kui juba selline pisiasi hambusse jääb, ega siis eriti heasoovliku pilguga teksti ei vaata. Hea vähemalt, et enda lapseea satanismihuvist on alles jäänud ükskõiksus.

Ükskõiksus küll, aga uudishimu ometi ka. Olemata mingilgi määral religioonihuviline, on alljärgnev jutt igati diletantlik. Mõneti paneb sellise raamatu tõlkimine kukalt kratsima. Kellele see mõeldud on? Ainult eesti keelt tarbivatele satanistidele? Või ka laiemale huvilaskonnale? Kui laiemale, siis muarust on raamatus vaid üks huvitav peatükk või essee (“Satanism: peljatud religioon”) ja üks niisama huvipakkuv peatükk virtuaalsest “satanismist” (sest noh, inimeste netikäitumine on aegajalt ikka väga veider). Raamatu sisu ongi kokkuvõtlikult ühes peatükis, suurem osa ülejäänud peatükkidest või lühiesseedest või kolumnitest on küll vaid mõeldud eriti suurtele ameerika satanismi fännidele – mingit erilist sisulist sõnumit need ei sisalda. Päevakajalised kirjutised, mida võiks vabalt lugemata jätta (või see näitabki satanismi igapäevasust, argisust?). (Ja kas originaalis pole nende kolumnide puhul samuti välja toodud ilmumisdaatumeid? Lugemist selline dateerimine küll hõlbustaks.) Võibolla see raamat eeldab, et lugejal on laialdane vastav kultuurikiht olemas ja seetõttu nõus lugema igasugu pudipadi teemadel; tegemist oleks nö luksväljaandega (või siis nagu kogutud teoste viimaste köidetega – kirjad lapsepõlvest ja reisimärkmed pikalt eluteelt)?

“Iga inimest on loomulikult õnnistatud mingi erisugusel tasemel toore andega. Satanistide jaoks määrab inimese väärtuse aga nende võimete arendamine. Seda ei tohi segamini ajada inimese enesehinnanguga. Vaid sina ise saad määratleda, kuidas valitud elueesmärke täidad ja see peab vastama sinu enese standarditele. Vaid rahvarämps hindab end teiste inimeste standardite järgi. Sinu enese rahulolu peab olema ülim näitaja.” (lk 160)

Võibolla on Gilmore tõesti hetke suur satanismi staar ja seepärast tunti vajadust ta kirjatööde kogumikku tõlkida? Ei tea. Aga tõesti, tagasihoidlikult arvan, et tõlkekogu eri autoritelt valitud (tänapäeva) satanismi tuumiktekstidest oleks käesoleval ajahetkel asjalikum (või oleks liialt jamamist satanistide autoriõigustega?). See raamat on kui liikumise reklaam, mitte mõttetihe teabeteos liikumisest endast (või olen omamoodi pimedusega löödud ja ei adu tarkuseteri kõikidelt lehekülgedelt). Sobilik teos noortele – kellele sobib Camus “Sisyphose müüt”, kellele läheb peale “Saatanlikud pühakirjad”, ühtmoodi virgutavad mõlemad. Kaldkirjad ja värgid-särgid, et point ikka selgem oleks. Huumor ja killuviskamine kergemaks seedimiseks. Tänapäeva värk, short attention span.

“Satanistid tunnistavad fakti, et mõned inimesed on sündinud juhtideks, teised aga järgijaiks. On isandad ja on orjad ja nende vahel üsna mitu variatsiooni. Satanism võib olla suurepäraseks hüppelauaks realistidele, kes soovivad teada, kus nad oma isiklikul edukusredelil seisavad, ja arukalt otsustada, kuidas sel ülespoole ronida, nii nagu nad soovivad. Samuti võivad nad otsustada mitte tõusta, vaid nautida, mida on juba saavutanud.” (lk 168)

Saame teada, et “satanistiks sünnitakse, selleks ei saada” (lk 149) ja et “see on ainuke religioon, mis austab väheseid andekaid, kes kõrguvad juhmide ning kasutute hordide üle” (lk 197). Satanism kui kõvakäekultus, omamoodi Dostojevski “Kurjade vaimude” revolutsioonilised ideed 20. sajandi vaimus või soustis. Tegelikult mulle sümpatiseeris see, et Gilmore'i järgi nad ei tahagi laialt kuulutada oma ideid ja üleüldse ei tegele jüngrite värbamisega – iga religioon võiks niimoodi rahulikult käituda. Huvitav, kui tavaline on et religiooni puhul kehtivad autoriõigused (nt lk 27), kas see on üks osa sügavast individualistlikkusest või kaasaegse ühiskonna paratamatu omapära? Kui (tänapäeva?) satanism pole seotud kristlusega, siis võiks sellele mitte suuremat tähelepanu pöörata; mitte et igal leheküljel kuulutada kristluse kadu. Raamatu teises pooles muutub see kristluse üle jahumine vähemaks, viimased peatükid on taas enamvähem loetavad. Pidev mäng või ehk vastuolu sellega, et alatasa korratakse, kui ilmliku religiooniga on tegemist ja ometi tseremooniatel kasutatakse eri mütoloogiate nö firmamärke. Et noh, kui ilmlik religioon, siis olgu ikka lõpuni välja, miks see Leviathan ikka oluline on või miks mõõgaga vehelda (ajalooline traditsioon? Aga ajalooliselt oldi ju seotud kristlusega?).

Raamatu lõpus toodud saatanlikke rituaale on pisut piinlik lugeda – aga eks enamik religioossetest rituaalidest on mingist otsast piinlikud ja puhtalt inside-värk. Ragnaroki tõstmine satanismi panteoni on veider. Võibolla on süüdi selles siinne luterlik või tööeestluse vaim, aga no tõesti – vähem mõttetut glamuuri ja rapsimist ning rohkem asjalikkust ja selgroogu. Olgu 21. sajandi satanism selge ja omanäoline, mitte lapitekk erinevatest pudemetest, mis nagu võiks värgiga sobida.

Lõpetuseks paar kontekstist välja rebitud tsitaati, niisama, huumori mõttes:
“Natslik liikumine ammutas suure osa oma jõust doktriinist, mille kohaselt aaria rass on teistest ülem. Satanism on oluliselt arukam.” (lk 33)
“Kui otsustate elada satanistina, õppige end rahuldama. Ühtki muud kohustust me teile ei pane. Ainuüksi seegi on õnnestunud vaid vähestel.” (lk 166)

saatana kirik
lavey - the satanic mass (audioraamat)
crowley - the great beast speaks (audioraamat)

7 kommentaari:

Valkyrie ütles ...

See tõlgiti just põhjusel, et tegu on LaVey kiriku ülempreestri kirjatükiga, mis laiendab "Saatanliku Piibli" teemaderingi ja lisab samas nagu värsket verd. Õige ta on, et tegelikult oleks vaja sisutihedamat ja veelgi laiahaardelisemat käsitlust, vaevalt et autoriõigustega probleeme tuleks, raskem oleks otsida välja sisutihedad tekstid, need ära tõlkida ja lisaks kõigele veel mingite vahenditega välja anda. Prežtiisika autori poolt (tegu on Saatana Kiriku tähtsa ninaga, mis lisab kindlasti kaalu satanismihuviliste noorte silmis) välja antud teost on lihtsam müüa. :P

Samas on lihtne fakt, et Saatana Kirik on LaVey lapsuke ja selle uued liikmed jätkavad hetkel tema rasva peal liugu laskmist mistõttu ei maksagi oodata, et selline suurustlev ja tihtilugu ülepakutud kõneviis lähiajal selleteemalistest (USA kirjanike poolt üllitatud) raamatutest kaoks.

Anonüümne ütles ...

Selline sisutihedam raamat kokku panna võtab aega.
Peale seda kui hakati Gilmore raamatut tõlkima, ilmusid ka teiste Saatana kiriku liikmete teosed. Seega on aastad 2007-09 erakordsed, sest nii palju pole CoS enne avaldanud.

Mis puudutab kogutud teoste ideed, siis see on üks väga ammune Algol kirjastaja unistus (kuskil viis aastat juba) ja on tasapisi suuremaks uurimistööks ülekasvanud. See on aga väga suur ja kallis töö ja sellega pole kiiret. Süvenemine mateeriasse võtab aega. Lisaks iga autor ei soovi oma tekste tõlkida lasta. See puudutab just neid huvitavamaid. Ja vb üleüldse see raamat ilmub inglise keeles.

Kellel on vaja sisutihedamat teksti? Saatana kirikul? Arvan, et ainult kirjastajat ennast huvitab see kõige rohkem ja see ongi tema nö uurimustöö mida teeb enesearengu huvides.
Seda võivad ka teised enda jaoks teha muidugi kui nad näiteks peale Gilmore raamatu lugemist suuremat nälga ja rahulolematust tunnevad kui enne. Kui aga kellegil on huvi kadunud, siis arvan, et Gilmore naerataks rahulolevalt.

Gilmore raamat tõlgiti mitmel pöhjusel. Üks neist on see, et kuna kirjutab üks Saatana kiriku loojatest, siis see info on kindlasti midagi väärt, on usaldusväärne. Kirjutatud on see üldiselt laiale publikule. Samas see pole sugugi nii lihtne tekst kui vb esimesel pilgul paistab. Tuleb ka näha kus on iroonia, kus provokatsioon, oksüümoron.

See et raamatut kerge müüja oleks, seda ma ei ütleks, igasugune reklaam ja retsensioon ajakirjanduses on keelatud.

Valkyrie ütles ...

Kusjuures. Alati kui keegi mainib, et "tekst võiks sisutihedam olla", meenuvad mulle need lõputud kurtmised keeruliste ja liialt tihedate tekstide üle, mida keegi lugeda ei viitsi. Kaasaegsed inimesed loevad heameelega beibeloogiat ja muud sarnast, aga mida tihedam tekst, seda vähem lugejaid ja veel vähem arusaajaid.

Ma ei võrdle Gilmore'i Cosmoga, lihtsalt...tema tekst on täpselt piiri peal, samas ma kujutan ette kuidas vaesed võõrsõnu vihkavad kodanikud juba tedagi lugedes vaiksele enesetapule mõtlevad.

kolm ütles ...

Ei, keerulise tekstiga pole küll tegemist, niipalju kui mõistsin, on ju tekstid pärit ajakirjadest, raamat kui esseekogu.

Ise mõtlesin kogutud teoste asemel pigem "antoloogiat" (kirjutamise hetkel tõesti vaevlesin õige sõnastuse kallal, lihtsalt ei tulnud see õige sõna meelde), ehk siis selgepiiriline valik tuumiktekstidest, niivõrd-kuivõrd see üleüldse võimalik on.
Aga nagu nüüd aru saan, on vastav mõte niiehknaa käsil.
Miks ingliskeelne raamat Algoli poolt?
Huvitav, ei märganud retsenseerimiskeeldu.

otta ütles ...

leian, et see teos on sobilik lugeda algajale satanistile vahetult peale Saatanliku Piiblit. sellisel juhul välistab see ka väärarusaamu, mis võivad tekkida tänu tihedatele trükivigadele ning mõningatele mööda tõlkimistele (jah, paraku on ka neid). tänu sellele, et satanismiga juba mõnda aega laiemalt kursis olen, näen selgelt ära, kus need valesti tõlgitud (enamjaolt sõnastuse järjestus väär) kohad on, kuna käivad Satanismi põhitõdedele ja-mõttele vastu. aga, kui eelnevalt piibel juba läbi loetud, siis vääriti mõista pühakirju võimalik pole ning üht-teist saab isegi kõrva taha panna...algaja satanist!

Valkyrie ütles ...

Ma olen kerges hämmelduses, et "Saatanlik Piibel" alles avaldati uuesti ja tõlgiti minu teada ka uuesti ja ikka on vääritimõistmised.

Tegelikult oleks soovitus kõikidele inimestele, kes oma ühe raamatu propagandaga närvidele käivad - lugege ka muid asju, maailmas ei ole ainult LaVey ja Gilmore'i tõde, maailm on suur ja lai.

Anonüümne ütles ...

Ma nüüd ei saanud hästi aru, kus need vead olid. Piibel pole uuesti tõlgitud. Ta on mitu korda MVO ja ka filoloogide poolt korrigeeritud. Vaevalt, et seal midagi väga mööda oleks. Kui jutt on Pühakirjadest, siis vaevalt, et sa Otta seda inglise keeles lugenud oled. Gilmore raamat võib üllatada neid, kes kindlad on, et tunnevad satanismi.
Üldiselt olen ma üllatatud, et Eestis kohtan lõpuks ka ühte nii peent eksperti.
Eestis on väga vähe tõelisi sataniste ja neid kes LaVey, või Gilmore teostest ja üleüldse satanismist aru said.
Poleks paha olnud mõne näite tuua nö "veast" ja üleüldse kirjastajaga kontakteeruda (keda Otta väheke tunneb), enne kui avalikuse ette selliste süüdistustega minna.
Samas, ma ei saa ka eriti tõsiselt võtta kellegi kriitikat, kelle enda postitused foorumites on lohakalt kirjutatud ja kelle mõttekäigud pole just kõige säravamad.