äib nii, et on tõesti viimane aeg enda lugemistest kokkuvõte teha. Uusi postitusi tuleb juba robinal peale. Mõtlesin, et kuna ise sai siia blogisse vähe kirjutatud, ja blogi iseenesest on ju osalt ka mäluaparaat, logiraamat, siis võtsin aega meenutamiseks ja saingi vist tegelikult enda kõik möödunud aasta raamatud kokku. Eks neid ole ilmselt ka vähevõitu, sellepärast kõik ongi "alles". Aga no siiski, enamvähem keskmise, aastale üsna kohaselt mõni kuu töötustki „nautinud“ kontoritöölise loetu. Esikümme vast järjekorraski, edasi üha suvalisemalt.
Kui enda lugemisharjumust või -käitumist kirjeldada, siis raamat edeneb mul tavaliselt hilisõhtuti mõne lehekülje kaupa, et siis ühel ööl või nädalavahetuse pärastlõunal ühe hooga lõppu jõuda. Pooleli jätan lugemist harva. Et enamasti loen just tavapärast lõpetatud lugu ehk proosat, siis võibolla on nii, et tahaks ikka teada, „mis sai“.
Mõnest lugemiskogemusest veel konkreetsemalt ka. Grassi „Kammeljas“ näiteks jäi mul siiski näiteks pooleli – see tekst ongi mõnes mõttes luuleline, omapärase rütmiga, see ketrab nagu ambientmuusika oma seisundit üha katkestamatumaks. Kui „Plekktrumm“ oli fantastiline elamus, siis teist korda ja veel rohkem üha tagasikeerduvamat teksti, ja põhimõtteliselt ju eepilises mõõtmes läbida tundus sel hetkel väsitav. Nii et on Kehlmanni „Maailma mõõtmine“ on mulle üsna meeltmööda lobe ja huvitav lugemine, mida on vääristatud teadmiskillukeste ja inimsõbraliku nukrusega. Eco tulevärk tuleks ka tegelikult samasse kanti. Houellebecqi "Elementaarosakesed" saab esikoha, kuna on tõelisem ja teravam, ütleb midagi väga veenvalt, täpselt ja ammendavalt praeguse asjade seisu kohta. Nigovi „Harjutustes“ ka selliseid hetki kohati. Õnnepalu „Flandria päevikus“ olid jällegi väga põnevad spekulatsioonid muinaseestlaste maailmatunnetuse kohta. Õnnepalu sobib mulle ka muidu väga hästi – (elu)tark ja tundlik ja seejuures mitte edev; väga lihtne ja rahulik. Robertson Davies, mõneti vastupidi, võlus kokteiliga intellektuaalsusest, ajaloost, maagia hämarusest ja positiivsest või pigem muretust, heas mõttes hooletust ellusuhtumisest. Ja milline hämmastavalt täpne iseloomude tabamine.
Ja veel üks meeldejääv lugemiselamus oli Bataille „Silma lugu“ pärast Austeri „Juhuse muusikat“. Auster tundus mulle – kuigi ta muidu on vist päris hinnatud ja ma ikka võtsin ka tema teise raamatu seepärast ette – väga konstrueeritud ja seejuures kuiv, igav. Mulle muidu meeldib selline veidi vägivaldne „kunstlik“ kirjandus, mõistatused, mingid nutikad ja kohutavad tekstimasinad ja petlikud tasandimängud, mis äkki lugejatki kuidagi modifitseerivad. Cortazar, Borghes, Oulipolased jms. Aga Austeril puudub mingi pidurdamatus, vaimukus, kasvõi vaikne või veider huumor kogu selle mängu juures. Ta on nii tõsine ja hale. Igatahes, sellise tuima tüki vahele kibe ja aus sirakas Bataille`d lugeda oli ikka väga ergastav. Kui teatri puhul räägitakse energiatest ja kohalolust, siis mingisugune kohutav energia ja hoog oli ka selles tekstis. Üks asi on muidugi ohter vägivald, kehavedelikega jauramine jms, aga mis hämmastas, oli just keeleline jõulisus, valusad lõiked järgmisse stseeni, toores, justkui arhailine, arhetüüpidesse takerdunud pime ja hullunult ringiekslev stiil. Nojah, võiks siis ka öelda, et aasta tõlkeelamus Krullilt.
Michel Houellebecq – Elementaarosakesed
David Kehlmann – Maailma mõõtmine
Ilja Ilf / Jevgeni Petrov – Kuldvasikas
Tõnu Õnnepalu – Flandria päevik
Robertson Davies – Mis on lihas ja luus
Jean Ribillard – Isand M'saudi elu ja mõtted
Viktor Pelevin – Tšapajev ja Pustota
Anton Nigov – Harjutused
Tõnu Õnnepalu – Mõõt
Tõnu Õnnepalu – Piiririik
Sandor Tar – Meie tänav
Robertson Davies – Mässajad inglid
Umberto Eco – Baudolino
Mihkel Mutt – Rahvusvaheline mees
Georges Perec – Mõelda/liigitada ja teisi tekste
Raymond Queneau – Stiiliharjutused
Mehis Heinsaar – Härra Pauli kroonikad
Georges Bataille – Madame Edwarda
Paul Auster – Juhuse muusika
Paul Auster – Oraakli öö
Nirti – Ja anna meile andeks meie võlad...
Berit Renser / Terje Toomistu – Seitse maailma
Vahur Afanasjev – Kosmos
R.K. Narayan – Jumalad, deemonid ja teised
Günther Grass – Kammeljas
Kurt Vonnegut – Kodumaata mees
Andres Anvelt – Punane elavhõbe
Tomi Kontio – Luugiga lehm
Hugo Claus – Kuulujutud
2 kommentaari:
mis raamat see "maailma mõõtmine" on, aegajalt ikka mainitakse seda siin ja seal.
"madame edwarda" samuti tõlgitud... millest ei mäleta nagu midagi, ehk vaid krulli huvitavat eessõna.
kuidas lo mejor istus? seda oleks huvitav teada.
Postita kommentaar