Raamatut alustades tekkis mõnevõrra sportlik huvi, et millal siin mingis kontekstis mainitakse Maad ja sealt pärinevaid ajaloolisi pärimusi. Lugesin ja lugesin ning ootusärevus kasvas – kas tõesti ei midagi? Kui viimaks raamatu lõpus olevas lisades saab Maa viimaks mainitud esimest ja viimast korda (lk 487). Millegipärast tundub see ulmeka kohta ebatüüpiline.Tore seikluslugu, hävitatakse üks orbitaal (või oli see planeet?) ja megatehnika saab kõvasti vatti, ei mingit imalat tundejama kuni viimase saja leheküljeni (õnneks vaid viiendik raamatust). Tubli adrenaliinilitakas, tegevustik tõmbab üha uusi keerde juurde ja põnevust kui palju. Peategelased on muidugi kangelased, aga kogu konflikti taustal siiski tühised mutrikesed (no kui uskuda lisades antud täiemõõdulist konflikti kirjeldust). Droon on igati muhe. Raamatu eri humanoidid võiks iseenesest olla järglased Simmonsi romaanide inimlastele (aga ajas juba nii kaugele edasi mindud, et Maa lõplikult unustatud, liivatera liivaterade hulgast). Tegevuse mittestandartne lõpp annab plusspunkte.
baas
õhtuleht
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar