“Kukkedele see ei meeldi. Nad kõik on püüdnud mulle selgeks teha, et minu koht olevat kanalas ja mitte kusagil mujal. Nad kõik arvasid, et kuna nemad on kuked, siis on nad isandad ja kanad peavad tegema seda, mida isand käsib. Meil on aga teisiti. Kanad võtavad mind kui juhti ja kukel pole üldse mingit ütlemist. Tema tohib ainult kord päevas kõigile kanadele selga karata, neil nokaga harjast kinni haarata ja neid armastada. See on kõik. Muudes asjades pöörduvad kanad minu poole.” (lk 12)Lugu sellest, kuidas talus elav 99-aastane mustlaskana avastab korraga lähikonnast kanafarmi, kus kanad elavad teadagi mis tingimustes. Pererahva ja rebaste abil võetakse kanakapitalistid tangide vahele ning peale tarmukat võitlust saavutataksegi kanafarm, mis on kanadele tore.
Iseenesest eks see üks ökotoidu raamat ole – et kanu tuleb inimlikult kasvatada, siis saab maitsvamat (stressivaba?) liha ja mune. Ainult millegipärast muretseb kanade hea nuumamise eest superkana Hanna. Võibolla ongi tegemist rämpstoidu vastase üllitisega – a la sööge kana ja mune, on palju tervislikum ja annab rõõsa ilme?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar