Robert Charles Wilson “Julian: jõululugu” - 22. sajandi Ameerika, mis toimub eelmistel sajanditel toimunud nafta jms katastroofidest ning on restartinud end minevikupainetest vabana ja uue identiteediga. Teatav feodaal-orjanduslik riigikord, millele eeskujuks 19. sajandi Ameerika (lk 39), sõditakse nii brasiillaste kui hollandlastega. On mõned tehnikaarengud, mida teatavalt 19. sajandil polnud. Ah mis siin jahuda, tähtis poiss ja vaene poiss satuvad fännama katastroofieelset eluolu ning tähtsa poisi tõesti tähtis sugulane tahab keerata tähtsale poisile suhteliselt fataalset käru. Pole just minu teetass, mõneti põnev on jälgida paralleele minevikuga, aga muidu jääb mulle suht mittemidagiütlevaks, jälle see poistemaailm. Nat Schachner “Minevik, olevik ja tulevik” - antoloogia on ühtlasi Loomingu Raamatukogu noorem vend ja peab vajalikuks avaldada minevikus mingil hetkel silmapaistvat, kuid nüüdseks tuhmunud teksti; on muidugi maitse küsimus, kui oluline seda teha on. Aleksander Suure kaasaegne Kleon satub merehädaliseks ja otsustab 10000 aastaks magama jääda (sest kunagi varem on seda tehnikat talle õpetanud Tiibeti targad), kuna ta ei talu madalamal arenguastmel pärismaalasi. Aastal 1937 leiab ta hauakambri vapper arheoloog Sam, kes jääb siiski sinna lõksu. Kleoni ja Sami tegelaskujud on sellised klišeed, et iga Indiana Jonesi tulihingeline austaja noogutaks rahulolevalt: “Sam ja Kleon seisid veidi teineteisest eemal, mõlemad sirgelt ja uhkelt ja valvsalt. Olles ühepikkused, oli kreeklane blond ja siniste silmadega, lausa raiutud näojoontega; ameeriklane oli aga tõmmu, päevitunud, teraste silmadega ja tugeva lõuaga. Neid lahutasid kaks tuhat aastat tsivilisatsiooni; ometi olid nad tõelised mehed, mida Tomson hoolimata oma tarkusest ja teadmistest nende silmis polnud.” (lk 117)
Hopsti ja jõuame 98. sajandisse (jube veider on kirjutada “üheksakümne kaheksas sajand”). Poliitiline korrektsus pole moes nii minevikus, olevikus kui tulevikus. Kleon ja Sam kuulutatakse ohuks sealses orjaühiskonnas ja nad põgenevad koos vapra tulevikuinimesega tagasi... Maa peale. Huvitav on Schachneri tulevikunägemus aastal 1937 või mil iganes see tekst kirjutatud on (lk 124-126) – et 27. sajandil hakatakse kasutama tuumajõude jne. Tõesti, see jutustus võinuks ilmuda kodanlikus Eestis, oleks igati ajakohasem ja andnuks ehk tolleaegsetele lugejatele ja võimalikele kirjutajatele rohkem fantaasialendu. Tõeline naiivulme; tekkis kiusatus Karl May'd lugeda. Teksti lõppedes mõtlesin tänulikult, et eesti keelde on vähemalt midagigi tõlgitud mujalt kui Ameerikamaa ulmest.
Siim Veskimees “Eluring” - jälle plusspunktid kangelaslike eestlaste eest. Aga muidu üks suur tekstisegadus, kui seda rohkem lahti kirjutada, võiks saada päris huvitava romaani (ei tea miks, aga selle autori romaane ei suuda mu aju mõistetavaks muuta. Ja ometi loen neid edasi). Mõningad humoorikad hetked. Vahel viidatakse nii mõnelegi nüüdis-Eesti kitsaskohale (ütleb kaadritagune ametlik hääl). Nagu ikka, on siin enim hinnatud noor naiseilu. Kuigi tegelikult muutuvad naised ilusaks peale 21. eluaastat. Ahjaa, tegevuses osalevad külalised maailmaavarustest ja jagatakse igavest elu (kuigi kurikavalalt) ja Maa pole enam see, mis ta muidu oli.
Janusz A. Grinewski “Süütalastepäev” - tuleb vast tunnustada, et selline aines on kirjutamiseks valitud. Korralik novell, muud ei oska öelda.
Viimati loetud Täheaeg oli tugevam kui siinne, paradoksaalsel kombel tekitas lugemisel elevust just see tekst, mida sai põrmustatud – naiivne küll, aga ometi tõmbas kaasa ja äratas mõtteid (ahjaa, Tänavi tekst jäi lugemata, sest see käsitles pealiskaudse vaate järgi üht romaani tegevusliini). Võibolla mingi üleüldine tüdimus on süüdi nii külmas ja pealiskaudses lugemises, kõiges on süüdi Crichton ja Marquez. Huvitav, kas antoloogia nimi valitaksegi kõige vähem tuntuma autori loo järgi? Iseenesest ilus žest.
baas
õhtuleht
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar