Paari lause pärast oleks vast mõttetu raamatutest kaht eraldi postitust teha. Ja Velvet Undergroundi “White Light/White Heat” on väga jube rokkiv plaat (avalugu on vähe nihu, aga ülejäänud 5 lugu on ikka puhas kuld). (Ja taustaks mängib nüüd 38 minutiline liveversioon “Sister Ray'st”.)Amberi üheksa printsi
Zelazny on kuidagi väga... ameerikalik (väga mõttetiine lause muidugi). Printsid meenutavad natuke sellist kaardimängu nagu “valetamine” - igaüks enda eest ja püüd kõigile käru keerata, samas teha näiliselt sõbralikku nägu ja kõrvalmängijaga justkui vahel koostööd teha. Selline kõik-kõigi-vastu-sõda annab vist autorile päris head võimalused, tee mis tahad, kõik on lubatud, anna ainult tuld. Iseenesest huvitav on samuti mälu taastamise teema (sest noh, silmad kasvavad niisamagi tagasi, teadupärast). Normaalne meelelahutus.
“Veri purskas välja nagu tumepunane suits, tõusis ja keerles rohelises valguses. Millegipärast tuli mulle pähe loll mõte: seda peaks nägema van Gogh.” (lk 71)
Avaloni püssid
Kõikide intriigitsemine kõigi vastu on peamine põhjus, mis lugemisel huvi hoiab. Rääkida võiks muidugi alternatiivmaailmadest (Maa kui üks Varjudest), aga noh, on see nii eriline. Zelazny pole tekstiga molutaja, ikka tempo tempo tempo – mis on meeltlahutavaks lugemiseks muidugi mõnus. Raamat lõppeb nii, et võiks igaks juhuks ka kolmandat lugeda. Ühest vennast on kahju, huvitav, kas temast kuuleb veel midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar