“Fortinbras jõi end täis” - kena joomanäidend. Mõnusalt salvav ja komberdav tekst, labane jauramine ja küüniline ärakasutamine, sellist tükki vaataks küll heameelega (kahju, et Viljandi lavastusele ei sattunud). Pähe tekib pea lähedane mõnutunne, mis oli Gombrowiczi näidendeid lugedes (ja muidugi kurb igatsus Undi lavastuste järele). Sternborgi nülgimine on huvitav lüke. Omapärane, et soomlased on kaalukeeleks Norra ja Taani suhetes.“Prussakajaht” - et siis selline 80ndate emigratsiooninäidend, natuke tundub, et oma aja ära elanud. Tekst on hea jne, aga ei toimu just erilist kaasaelamist.
“Antigone New Yorgis” - eelmisega sarnane. Surnuga jändamine meenutab pisut Amado novelli. Suht masendav lugu kodututest – Anita, Saša ja Kirp on nagu Tšehhovi “Kolm õde”.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar