Teose kondikava võib kokku võtta avapeatüki viimase lõiguga:“Kokkuvõttes tõuseb moraalne maastik silme ette künkliku alana, kus on palju sügavaid kanjoneid ja mõned üksikud mäetipud. Kuid pärast kontuuride visandamist võib nüüd edasi minna ja kaaluda Euroopa sõja kontuurnarratiivi prioriteete. Geograafiliselt peab rõhuasetus olema kindlasti Ida-Euroopal – natside ambitsioonide sihtmärgil, Nõukogude võimubaasil, holokausti ja teiste suurte hirmutegude toimumispaigas, piirkonnas, kus leidis aset umbes kolmveerand sõjategevusest. Kindlasti ei saa rõhuasetust kanda Lääne-Euroopasse. Sõjaliselt peab tähelepanu keskpunkt koonduma Saksa-Nõukogude vaenutegevusele, kuigi piisavalt ruumi tuleb jätta ka Atlandi lahingule, õhusõjale ning sõja lõpukuudel läänerindele. Ideoloogiliselt tuleb pidada esmatähtsaks kolme küljega areeni, kus vastamisi olid fašism, kommunism ja liberaalne demokraatia. Antifašismi väsinud ja ebapiisavat kontseptsiooni ei saa siinkohal arvestada. Samuti ei saa eirata fakti, et demokraatlik leer oli lahutamatult seotud imperialismiga. Poliitiliselt tuleb rõhutada, kuidas sõda läbis järjestikused etapid: esimene, kus Kolmas Reich ja Nõukogude Liit tegutsesid kooskõlastatult; teine, kus tekkis Suur Koalitsioon; ning viimane, kus Punaarmee sõjalisele domineerimisele lisandus Ühendriikide kiiresti kasvav poliitiline ja majanduslik ülekaal. Kõik ülejäänud sündmused tuleb mingil viisil suhtestada selle keskse stsenaariumiga. Arusaadavuse huvides peab sõjaaja narratiivile eelnema ülevaade sellest, kuidas sõjaeelne kord aegamööda kukuti, eriti Ida-Euroopas. Ning järgnema peab lühike postskriptum, mis näitab, kuidas 1939.-1945. aasta lahendamata probleemid panid aluse külmale sõjale. Viimaks, moraalses sfääris, peab põhieesmärk olema näidata, et 1939.-1945. aasta konflikt oli suures osas kahe suure kurjuseriigi kokkupõrge ning et kolmandal jõul – mida läänlased samastavad vahel headusega – vedas, et ta jäi ellu ja sattus võitjate sekka.” (lk 74)
Ei hakka tegema nägugi, nagu oleks mul raamatu kohta midagi adekvaatset öelda, kõigest mõned juhumõtted.
Huvitav, kas eesti keeles on olemas mõnd asjalikku ülevaadet Poola-Nõukogude sõjast 1919-1921 (lk 55)?
Lood sõjavangide saatuse keerdkäikudest (lk 229-233) on õõvastavad.
Kas USAl oli lennubaas Ukrainas (lk 251)? Ei teadnudki.
Ängistav on lugeda peatükki tsiviilelanikest ja nende eri viisidest surma saamiseks.
Huvitav ülevaade on “Ajalookirjutamine” (lk 377-385), kus Davies püüab esitada arusaama läänemaailma maailmasõja tõlgendamisest viimasel 60 aastal.
“Jasenovaci kompleks olnud Euroopas suuruselt kolmas, nagu vahel on väidetud, kuid kindlasti oli see kurikuulsuse nimekirjas kõrgel kohal. Selle ohvrite hinnangud algavad 56000-st ja ulatuvad võimatute 600000 või 700000-ni. Kuna laagris polnud gaasikambreid, kasutasid selle juhid teistsuguseid võtteid, näiteks pea mahasaagimist käsisaega.” (lk 291) – horvaatide vägiteod.
Mõnusalt selgelt kirjutatud tekst (või õigemini tõlge sellest), mida ilmestab aegajalt britilik must huumor. Raamat, mida peaks aegamisi lugema, infot ja tagamaid on üüratult kokku pressitud, pole just ime, et autor siinse teenetemärgi sai. Daviesi külmad hinnangud muudavad üsna naeruväärseks Hollywoodi filmide paatose. Väikese kivi viskaks kirjastuse kapsaaeda – oleks ehk olnud kena ära märkida erinevates kirjandusloeteludes (lk 373, 411-412), millised raamatud on eesti keelde tõlgitud (a la 1994, e.k. 2000).
“Tegelikkuses oli Nõukogude sõjapanus nii ülekaalukas, et tuleviku erapooletud ajaloolased ei omista ilmselt Briti ja Ameerika panusele Euroopa tandril enamat kui korralikku toetavat rolli. Proportsioonid ei olnud viiskümmend-viiskümmend, nagu tihti mõista antakse, rääkides viimasest pealetungist Natsi-Saksamaale idast ja läänest. Varem või hiljem peavad inimesed leppima tõsiasjaga, et Nõukogude roll oli tohutu ning lääne roll lugupidamist väärt, kuid tagasihoidlik.
Lääne kommentaatorid, kes nõustuvad Nõukogude ülekaaluga maasõjas, püüavad seda vahel tasakaalustada, rõhutades lääne ülekaalu õhus ja merel. See väide oleks kaalukam, kui õhusõda saavutanuks otsutavamaid tulemusi ning kui Saksamaa olnud mereväeoperatsioonide suhtes haavatavam. Tegelikkuses pidas Reich edukalt vastu nii pommitamisele kui blokaadile. Lõpptulemus saavutati siiski maavägede rünnakuga, milles Punaarmee panus oli kaugelt suurim.” (lk 394)
diplomaatia
päevaleht
postimees intervjuu
sirp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar