HUA!

Mingit korralikku edetabelit ei mõista teha, seda enam, et ma kahtlustan, et ma lihtsalt ei mäleta kõike, mida ma aasta jooksul olen lugenud, ja mul on komme raamatuid pooleli jätta või neid niisama “vaadata”. Aga mõned meeldejäänud asjad. Neist, millest siinses blogis olen kirjutanud, ehk Houellebecqi “Elementaarosakesed” - noh, lihtsalt väga hea kirjandus - ja NO-teatri “Onu Tomi onnikese” kavaraamat, mis võlus sellega, et oli korraga nii inforohke aimeraamat kui ka kunstilises-kontseptuaalses mõttes kõnekas tervik.
Hindrek Mere memuaaridele lisaks lugesin ka pundi teisi nõukogude aja tegelaste mälestusi, neist meeldejäävaimad olid Arnold Mere “Saatus ja valikud” - lihtsalt huvitava elukäigu pärast - ja Bruno Sauli “Meie aeg” - oma kurioossuse poolest.
Aga konkurentsitult kurioosseim raamat oli Jaan Hanni “Kuradi poja Johannes Andrease sünd ja surm” - vabakoguduse pastor jutustab enda vaatepunktist oma inimsööjaks saanud poja loo; raamat on väikse levikuga, Tartus saab seda nt ainult TÜ raamatukogus kohalkasutusega lugeda.
Möödunud aastal jõudsin lõpuks ka Dan Browni “Da Vinci koodini” - kuna filmi pole näinud, siis oli täitsa põnev lugemine. Väga kvaliteetne meelelahutus, ei kahetse põrmugi, neelasin paari päevaga.
Miskipärast on meeles ka Leo Kunnase artiklitekogu “Takerdunud rünnak”, raamat Eesti kaitsevõime hädisusest. Ise ma mingi sõjahuviline muidugi pole, aga hea oli lugeda selget ja konkreetset juttu, sellist sõjamehelikku sirgjoonelist argumenteerimist, otsekui hästi kavandatud verbaalne lahing.
Veel on meeles Jaan Toominga “Üles- ja allavoolu” - oluline ja huvitav raamat selle poolest, et siia on kogutud Toominga teatriteemalised kirjutised, saab erinevatest kildudest kokku aimu tema “kunstilisest programmist” - mis on iseendast vägev ja mõjuv.
Kirjandusteaduses ilmus kaks väga kõva doktoritööd - Jack Tombergi “Kirjanduse lepitav otstarve” ja Eneken Laanese “Lepitamatud dialoogid”.
Lugesin palju head uut eesti luulet, nende hulgas Elo Viidingu “Meie paremas maailmas”, Triin Soometsa “Varjatud ained”, Tõnu Õnnepalu “Kevad ja suvi ja” (neid loen alati väga hea meelega, nad on lihtsalt minu maitse), Mart Kanguri “Kuldne põli” (intelligentne ja vaimukas, aga mitte sellega edvistav luule). Mehis Heinsaare “Sügaval elu hämaras” on tõesti veenev kogu, kohati tekib tunne, et see ongi Mehise parim raamat (nagu Sven Vabar esitlusel ütles). Hasso Krulli “Neli korda neli” - lugesin seda mitu korda risti ja põiki, väga toitev. Kui püüaksin edetabelit teha, oleks Krull eesti asjadest ilmselt esikohal.

Aga aasta tõsiseim lugemiselamus on Albert Camus’lt. Mõtlesin, et peaks võtma ja tolle oma vana kiindumuse üles soojendama, lugema aegamööda läbi kõik, mis temalt eesti keeles olemas on (ja nüüdseks on ju kõik olulisem olemas, välja arvatud mõned näidendid). Olen selle asjaga veel poole peal, aga mulle väga meeldisid tema varased, 1930. aastate asjad, romaani “Õnnelik surm” lõpus olev kirjeldus Mersault’ õnnelikest päevadest Alžeeria päikese all ning kogutud lühiproosa raamatus “Pagendus ja kuningriik” leiduvad esseistlikud novellid (kogudest "Pahupool ja päripool" ning "Pulmad").
Näiteks midagi sellist: “Tõepoolest, paljud teesklevad armastust elu vastu, et vältida armastust ennast. Harjutatakse nautimist ja “eksperimenteerimist”. Kuid see on intellektuaalne hoiak. Vaid harva esinev kutsumus teeb meeleliseks nautlejaks. Inimese elu teostub ilma vaimu abita, oma lüüasaamiste ja võitudega, ühtaegu üksinduses ja seltskonnas. Usun, et nende Belcourt’i meeste nägemine, kes töötavad ja kannavad hoolt oma naiste ja laste eest, sageli ühegi etteheiteta, võib meis tekitada salajast häbitunnet. Muidugi ei tee ma enesele illusioone. Eludes, millest räägin, pole palju armastust. Peaksin ütlema, et enam pole seda seal palju. Kuid need elud pole vähemalt midagi vältinud. On sõnu, mille tähendust ma pole iial mõistnud, nagu näiteks patt. Ning ometigi arvan teadvat, et need mehed pole elu vastu patustanud. Sest kui on olemas patt elu vastu, siis ei seisa see ehk mitte niivõrd lootuse kaotamises kui lootuses teisele elule ja kõrvalehoidmises selle elu halastamatust suursugususest. Need mehed ei ole tüssanud. Kahekümneselt olid nad oma tulises eluinnus suvejumalad, ja on seda praegugi veel, kui on kaotanud igasuguse lootuse. Olen näinud kahte neist suremas. Nad tundsid õudust, kuid nad vaikisid. Nii on parem. Pandora laekast, mis kubises inimsoo hädadest, lasid kreeklased viimasena välja lootuse kui kõigist kõige hirmsama. Ma ei tunne vapustavamat sümbolit. Sest lootus, vastupidi sellele, mida üldiselt arvatakse, on võrdne alistumisega. Ja elada tähendab mitte alla anda.
Vähemalt on selline Alžeeria suvede kibe õppetund. Kuid juba on hooaeg lõppemas ja suvi kaotamas jalgealust. Esimesed septembrivihmad, pärast sellist raevu ja pinget, on nagu vabanenud maa esimesed kergenduspisarad, otsekui mähkuks see maa mõneks päevaks õrnusse. Ning ometi katavad kaarobipuud samal ajal kogu Alžeeria armastuse lõhnaga. Õhtul või pärast vihma puhkab maa, kõht niiske kibedate mandlite järele lõhnavast seemnest, pärast seda, kui on terve suve andnud end päikese meelevalda. Ja siis pühitseb see lõhn uuesti inimese ja maa pulmad ning laseb meis tõusta selle maailma ainsal tõeliselt mehisel armastusel, mis on ühtaegu heldekäeline ja kaduv.” (Suvi Alžiiris, tlk Krista Vogelberg)