Raamatu pärliks on “Kevadpidu” ehk Juure töötlus “Kevadest”, seda siis disko võtmes. Kõik see 80ndate nõukogude elu kadakasakslus Lutsu tegelaste soustis, päris naljakas ja virgutav (keegi võiks teha kogumiku “Kevade” paroodiatest, pea kõik huumoriproovijad on selle kallal sulge teritanud). Oleks põnev teada, kas praegused koolilapsed üldse jagaks sealseid kilde. Mõnusalt äraspidine lause:“Järsku märkas Arno Teelet, tüdrukut, keda ta armastas, kuid kellega ta veel vahekorras polnud olnud.” (lk 4) – ja samas on Arno enamvähem samasugune möku nagu originaaliski.
Aga iseenesest muud tekstid on omas ajas kinni, naljakust pole just suurt säilunud. Soovitav oleks tuttav olla kirjandusklassikaga, näiteks mulle oli kahtlaselt tuttav “Suur põud” (lk 16), aga mitte ei tulnud pähe, mida võidakse parodeerida (no võibolla tegu autori originaaliga?). Juur on pigem suuline esineja kui huumori kirjutaja, kuidagi monotoonselt sarnased kipuvad tekstid siin raamatus olema. Huumor on ikka selline nagu Heinleini marslane sellest lõpuks aru sai – ehk siis naer teiste valuaistingute üle. Mis tekitab melanhoolse tuju.
1 kommentaar:
kirjutav juur postimehes on ikka väga hea. aga ma ei tea, kas ta 20 a hiljem enam naljakas on.
Postita kommentaar