Robert E. Howard – Punane Sonja (2011)

Howardit lugedes tekib paratamatult mõte, et autor on üpriski meditsiiniline juhtum. Või siis omas ajas kinni, midagi nii üheplaanilist ja vanamoodsat on tänapäevase lugeja pilguga pisut keeruline normaalse ilukirjandusena lugeda (mis on normaalne kellele muidugi?); Howardi kõrval on Padugi üsna mitmekülgne (või noh, üllatusi pakkuv) autor. Mingis mõttes võiks seda pidada lastekirjanduseks, ent selleks siiski liialt veriselt vägivaldne värk. Kitš ehk? Või relikt.

Kogumikus siis kolm lugu sellest, kuidas überkangelased madistavad moslemite ja valgenahkadest reeturitega. Esimeses loos näeb Viini piiramist ja kuidas see Euroopale õnnelikult laheneb, ka mehelik ja mörisev punapea Sonja võib olla aseksuaalselt kuum tükk. Kahes järgmises loos on pöörane iiri rändrüütel Cormac ristisõdadeaegses araabiamaailmas reeturitele kätte maksmas. Kolbad purunevad, skimitarid välguvad, jätised hävinevad ning kindlused vanguvad Cormaci hiiglasliku rammu käes. Sest Cormac on metsik mees, kes hindab sõprust.

Nojah, ilmselgelt pole ma sellise kirjanduse austaja, liialt vähe mängulisust. Omamoodi huvitav (või siis mitte) on jälgida seda, milliste klišeedega Howard iseloomustab erinevate rahvuste esindajaid. Et Fantaasia on tore kirjastus, ei saanud rahumeeli sellest raamatust mööda kõndida, ikka pidin lugema, kuigi eelnevaltki Howardi üle imestanud.

“Ta lõi vastu oma paksu reit ja möirgas tobedalt naerda, kui need viletsad mehed ja naised, kes pidid talle rõõmu valmistama, naersid temaga kaasa ja solvasid sünget Iiri sõjameest kimedate vannete ja roppude žestidega. Ja äkki tõusis Cormac kibedalt vandudes jalustes püsti, võttis lahingukirve ja saatis selle oma võimsa jõuga teele.
Vahimehed tornidel karjatasid ja tantsutüdrukud kriiskasid. Von Gonler oli pidanud ennast väljaspool ohtu olevaks – kuid miski pole väljaspool ohtu normanni-iiri kättemaksu ees. Raske kirves tungis vihinal läbi õhu ja lõi välja parun Conradi ajud.
Paks, lihav kogu kukkus maha nagu kott sulatatud rasva, üks jäme, valge käsi ikka veel hoidmas tühja veinipeekrit. Eredaid siide ja brokaate määris tumedam punane, kui kunagi oli turul müügil olnud, ja narrid ning tantsijad kädistasid nagu linnud, karjudes, vaadates seda purustatud pead ja punaseid jäänuseid, mis oli kunagi olnud inimnägu.” (lk 81)