Autori soovitusi ei saa just 100% kasutada, sest teatavasti Kesk-Euroopas sutt teistsugune kliima. Aga iga hoolas lillekasvataja leiab siit terakesi, mida algaval külvihooajal laiali külvata.
“On sääraseid hetki, kus aednik tahaks valmistada, segada ja komposteerida kõiki neid suursuguseid muldasid, segusid ja väetisi, kuid kahjuks ei jääks ta sel juhul aias ruumi lillede jaoks. Siis parandab ta pinnast vähemalt nii, nagu suudab: kogub kodus munakoori, põletab lõunasöögist jäänud konte, talletab oma äralõigatud küüsi, pühib ahjust nõge kokku, kaabibi pesupali põhjast liiva, torkab tänaval kogemata kepi otsa suurepärase hobusekäki ja kaevab kõik selle hoolikalt oma maa sisse; sest kõik see on muhendav, soojust ja huumust tekitav substants. Kõik, mis maailmas on olemas, kas kõlbab või ei kõlba pinnase jaoks. Ainult julgust rööviv häbi takistab aednikul tänavale minna ja seda korjata, mida hobune on maha pillanud; aga kui ta näeb sillutisel toredat pabulahunnikut, siis ohkab ta vähemasti – mäherdune issanda õnnistuse raiskamine.” (lk 23-24)
“Kui inimene-aednik oleks arenenud maailma algusest peale loodusliku valiku põhimõttel, oleks temast kindlasti kujunenud selgrootu. Milleks on aednikul üldse selg? Ilmselt ainult selleks, et ta võiks aeg-ajalt selga sirutada ja ütelda: “Oh, kuidas selg valutab!” Mis puutub jalgadesse, siis neid on võimalik igat viisi asetada; aednik võib kükki laskuda, põlvili koogutada, jalad istmiku alla kerida või nad koguni kaela taha panna; sõrmed sobivad hästi konksudeks augu kaapimisel, pihupesad murendavad mullakomakaid või loobivad komposti laiali, kuna pea on selleks tarvilik, et sinna piipu torgata; ainult selgroog, mida aednik püüab asjata vajalikul viisil painutada, jääb sõnakuulmatuks. Mullas elavatel vihmaussidel ju pole selgroogu. Harilikult on aednikul kõige kõrgemale küündivaks kehaosaks tagumik; jalad on tal harali, käed töllakil, pea kusagil põlvede vahel nagu karjamaal sööval setukal. Ta pole mees, kes tahaks kas või tollikese pikemaks kasvada; vastupidi, ta murrab oma kere pooleks nagu käänispeaga noa, kükitab maha ja katsub end igal kombel lühemaks teha; nagu näete, on ta vahel harva pikem kui meeter.” (lk 27-28)
“Aia- ehk kultuurmuld, mida nimetatakse ka huumuseks ehk mullaseks, koosneb üldiselt kindlatest ingredientidest, ja need on: muld, sõnnik, kõdunenud lehed, turvas, kivid, pooleliitriste pudelite killud, katkised savikausid, naelad, traadijupid, kondid, hussiitide nooled, stanniol šokolaadi ümbert, tellised, vanad mündid, vanad piibud, purunenud akna- ja peegliklaas, vanad taimede nimetahvlid, plekktopsid, nöörijupid, nööbid, pooltallad, koerajulgad, süsi, potikõrvad, pesutaasid, nartsud, pudelikesed, keelpilligrifid, kannud, pandlad, hobuserauad, konservikarbid, isolaatorid, ajalehepaberi tükid ja äraütlemata hulk muid koostisosi, mida hämmastunud aednik iga kord oma peenarde kobestamisel lagedale toob. Võib olla kougib ta ükskord oma tulpide alt välja ameerika ahju, Attila kirstu või Sibylla raamatu; kultuurkihist võib kõike leida.” (lk 67-68)
“Jah, novembris tuleb aed läbi kaevata ja muld kobestada: võtate labidatäie, ja see annab säärase isuäratava maiusetunde, nagu võtaksite te lusikatäie, suure lusikatäie hüva rooga. Nagu hüva roog ei tohi hea pinnas olla liiga rasvane ega raske ega külm ega ülearu vesine ega ülearu kuiv ega nätske ega kõva ega jahune ega kore; ta peab olema nagu leib, nagu küpsis, nagu pirukas, nagu kohev tainas, ta peab olema mure ja mitte tuhkjas; ta peab labida all krudisema, aga mitte nätsuma; kui teda labidatäite viisi ümber pöörata, ei pea ta olema tükkis ega pankas ega kämpas ega klimpis, vaid peab mõnuga hingates sõmerjaiks tükkideks lagunema. Siis on ta niiske, sõmerjas, hingav ja pehme pinnas, ühesõnaga – hea pinnas, nii nagu on ka häid inimesi: aga nagu teada, pole sellessinases hädaorus nendest midagi paremat.” (lk 102)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar